Minu lugu saab alguse sügisel 4 aastat tagasi, kui saime teada, et meie 5-kuust kõhubeebit enam ei ole. See kurbus ja lein olid nii kohutavad, et hingatagi oli raske. Abikaasa ja 4 vanemat last olid mulle toeks ja mina proovisin nii palju positiivsust neile vastu anda kui vaim lubas.

Aasta hiljem otsustasime kaasaga, et proovime veel. Aga laseme loodusel otsustada. Vanust oli meil mõlemal juba 40. 2014. aasta suvel ma soovisin jõuludeks imet.

Ja oh seda rõõmu, kui oktoobri lõpus — just siis saime 2013. aastal kurva teate — olid rasedustestil 2 roosat triipu. Tegin tookord vist 4 kodust testi, enne kui kellegile julgesin midagi öelda. Minu 2014. aasta soov läks täide ja jõulud tulid madala vererõhu ja oksendamistega ja tohutu õnnega.

Me saime oma IME kätte 17.juuli 2015. Kõige kiirem tulek, võrreldes 4 eelmisega. Meie väike piiga on nüüdseks 2 aastat ja peaaegu 5 kuud vana. Vanemad õed ja vend ei suuda ikka veel temast käsi eemal hoida ja nunnutavad.

See on mu kõige meeldejäävam ja hingelähedasem hetk.