Mis on pildil valesti, kui hoopis naine töötab välismaal ja mees kasvatab Eestis lapsi?
Pauli lugu:
Kirjutama ajendas mind paljuski viimatine kogemus laste mänguväljakul Tallinnas Nõmmel. Olin seal koos oma tütre ja pojaga. Lastega naised vaatasid mind kui imeinimest, musterisa, kes laseb naisel kodus puhata ja lastega ise väljas. Kaks noort ema — mõlemal oma laps kaasas — tulid minuga vestlema. Uurisid, kui vanad lapsed on ja kiitsid, et küll nad on ikka armsad. Ütlesin, et vanem on kaheksa-aastane Robin ja noorem nelja-aastane Madli. Nunnutamine lõppes ära, kui Robin mänguhoos nende emmede kuuldes mainis, et tema emme on üldse praegu Brüsselis. Need naised olid selliste nägudega kui jalgpallifännid, kes avastavad, et Islandi koondis suudab britte võita. Järgmised 15 minutit pidin selgitama, et naine on tõesti Euroopa Liidu asjadega seoses Brüsselis ametnik ja mina olen kodus.
Kui tihti ta kodus käib? Miks teie sinna ei koli? Mis tööd ise teete, kas teenite tunduvalt vähem? Umbes selliseid küsimusi pidin kuulma. Vestlus oli nii põnev, et teisedki emmed liitusid vestlusringiga.
Laste vanaema on mures
Rikkus tuju täiesti ära, aga kui meenutan, siis polegi ju midagi uut. Tean, et parem on suu kinni hoida ja mitte meie olukorrast rääkida. Isegi töö juures vahel küsitakse, et kuidas ikka läheb ja kas peame vastu. Mu enda ema viitab vahel ridade vahelt, et lastel jääb nii midagi puudu. Küsiks vastu, et kas neil lastel ei jää, kelle issid töötavad Soomes?
Muidugi kaalusime paar aastat tagasi, et kui naine sinna tööle läheb, kolime sinna kogu perega. Mul oli algusest peale selle vastu teatud eelarvamus. Olen logistik, aga ma ei saa kuskil Brüsselis selles valdkonnas kohe hea töö peale. Seal ei piisa vaid inglise keele oskusest, näiteks on prantsuse ja saksa keel sealses piirkonnas oluline. Pole ka mingeid tutvusi. Kui tööintervjuul kuulutan, et naine on Euroopa Parlamendi juures tõlk, noo, keda see ausalt öeldes kõigutab. Veensin naist ka argumendiga, et pole lapsi solgutada vaja, las Robin läheb Eestis kooli.
Nii ta kokkuvõttes jäigi. Alguses käis naine iga nädal kodus, aga see pidev sõitmine väsitas ta nii ära, et temast polnud kodus lastele suurt mängukaaslast ja meie suhe kannatas. Praegu käib ta kord kuus, vahel tihedamini. Puhkused veedame koos, samuti jõulud.
Äkki valetaks, et olen üksikisa
Nende Brüsseli ametikohtadega on, nagu on. Naine ei jää sinna igaveseks ja küll saame Eestis taas elu joonde. Kui ma vahepeal muidugi päris hulluks ei lähe. Meie peremudel on paljudele tõesti midagi ennekuulmatut. Mu naine on osade silmis rongaema ja mina olen rumal memmekas, kes lapsi kasvatab. Huvitav, kui ma järgmine kord mängväljakul ütleks, et emmet üldse pole, siis oleksin edukas kangelasisa? Või katsetaks hoopis nii, et 21. sajandile kohaselt on mul mees kodus. Peremudeleid leiaks igasuguseid, aga ma tahaks ikka elada selles peremudelis, milles niigi olen.
