Modid, nagu nad välja nägid

Modid olid esimesed töölisklassi noored, kes kasvasid üles lääneindialaste kõrval, reageerisid positiivselt nende olemasolule ning püüdsid nende stiili jäljendada. Nagu ameerika hipster, oli mod tüüpiline “alama klassi dändi,kelle kinnisidees olid riietuse pisidetailid nagu näiteks pintsaku nööpaugu pikkus või särgikrae kaldenurk. Ta oli ülivaliv ja nõudlik nagu New Yorgi jurist.

Erinevalt trotslikult pealetükkivaist

teddy-boydest

olid modid oma riietuses rafineeritumad ja nö. “alluvamad”- näiliselt kandsid nad justkui konservatiivseid ülikondi, värvigamma oli väljapeetud. Nad olid piinlikult korrektsed ja hoolitsetud välimusega.

Juuksed olid üsna lühikesed, lõikuses üritati säilitada “laitmatu prantsuse kamba” stiilsed kontuurid, ei mingit õlist pumatit, mida maskuliinsemad rockerid nii armastasid. Modid lõid stiili, mis võimaldas neil sujuvalt laveerida kooli, töö ja vaba aja vahel. Stiili, mis varjas samapalju, kui väljendas. Vaikselt lõhestades konventsionaalset järjestust, mis peaks juhtima märgi kandja juurest märgini, õõnestasid modid “krae, ülikonna ja lipsu” tähendust.

Nad muutsid end “meistriteosteks”, tegid nartsissismist enda peamise ründerelva.
Pille, mida meditsiinilisel eesmärgil kirjutati välja neurooside raviks, kasutati kui eesmärki iseeneses. Algselt ulrarespektaabel liiklusvahend motoroller muudeti aga grupisolidaarsuse ähvardavaks sümboliks.
Union Jackiga embleemid õmmeldi anoraki seljale või õmmeldi endale lipust ülikond.
Peenelt ja märkamatult eemaldati bisnismaailma konventsionaalne insignia oma algsest kõrvaltähendusest -teovõime, ambitsioon, lojaalsus autoriteedile- ning muudeti ”tühjaks fetishiks”, ihaldusobjektideks, mida hinnati nende eneste pärast. Modid olid veidi l i i g a terased, kuidagi l i i g a ärksad (tänu amfetamiinidele). Oli midagi selles, kuidas nad liikusid, mida täiskasvanud ei suutnud tabada, nende välimuses olid mingid vaevumärgatavad detailid (poleeritud kingad, sigaretimark, eriline lipsusõlm), mis tundusid koolis või kontoris veidralt kohatuina.

Pintsakuid kanti nii, et ainult ülemine nööp oli kinni ning käed, v.a. pöidlad olid taskutesse torgatud. Pöidlad jäid klappide peale, suunates eritellimusel valmistatud kingade teravate ninade suunas. Ülikonna materjaliks võis olla kas 18-untsine triibuline kammvillane või 11-untsine mohäär. Modi vilunud pilk ütles kohe, kas ülikond oli Burtonsist ostetud või kallis rätsepatöö. Mis peamine- riided pidid olema laitmatult korras ja hästiistuvad. Ometi polnud mingit ühte ja ainsat looki´.

Eksisteeris keeruline klassifikatsioonisüsteem, kus face´id ja stilistid, kes moodustasid algupärase kamba, vastandusid kujutlusvõimeta enamusele, igavatele proosalistele tüüpidele ja scooter-boydele, keda süüdistati väärtusliku modistiili trivialiseerimises ja labastamises. Look muutus tihti nädalatega ning tavaliselt liidri ehk Face´i ajendusel.
Kommertshuvid dikteerisid neid muutusi vähe, avalikkuse ette jõudsid nad muusikaajakirjade tagumistelt lehekülgedelt ja hiljem ka paarist spetsiaalselt modidele määratud ajakirjast. Need olid päevad, mil tüüp võis veeta terva tunni lipsusõlme õigeks sättides ning kartis bussis istet võttes oma ülikonda ära rikkuda.
Eriliseks kultusobjektiks oli (ja on) topeltlukkude, klambrite ja villase voodriga varustatud ameerika sõjaväeparka.

Moditüdrukud loobusid polsterdatud koonusekujulistest rinnahoidjatest, eelistades push-up´e, sukkpüksid astusid sukkade ja trippide asemele, aidates tabada ajastu rütmi: need tüdrukud kõndisid, istusid ja tantsisid eelmiste põlvkondade naistest üsna erinevalt.
Kusagil koduteel koolist või töölt läksid modid kaduma. Nad absorbeerusid “keskpäevasesse undergroundi”(Hebdige): keldriklubidesse, tantsusaalidesse, butiikidesse ja plaadipoodidesse.Oluline osa sellest”salajasest identiteedist” oli emotsionaalsel sugulusel mustadega.

Modid elasid vaba aja nimel, ainult vaba aeg muutis töötegemise mõttekaks. Vaba aega sai pikendada speediga, kuna nii palju “tõelist tööd” oli vaja ära teha- motoroller läikima lüüa, plaate osta, pükse pressida, kitsamaks teha või puhastusest ära tuua, juukseid pesta ja fööniga kuivatada (mitte igasugune vana föön polnud sobiv-õige kuivataja oli peakotiga).

Kogu selle meeletu tegutsemise keskel jäi Must Mees muutumatuks suuruseks, kehastades sümboolselt koridori kujuteldavasse allmaailma, milles valitses teistsugune kord.

Kaunilt keerukas süsteem, kus tavamaailma sirgjoonelised väärtused, normid ja konventsioonid olid pea peale pööratud.
Siin, väljapool maailma põlgust ja kohtumõistmist kehtisid teistsugused prioriteedid:
töö oli tähtsusetu, asjasse mittepuutuv;
edevus ja nartsissism olid lubatud, isegi ihaldatud omadused,
mehelikkuse mõiste kahemõtteline ja nüansseeritud.

Siin sai välja töötada ja viimistleda privaatkoode ja oskusi ning keelt, mis oli ühtaegu särav ja läbipaistmatu-“outta sight”, nagu laulis James Brown(Hebdige).

eelmine...

järgmine osa