Et too piletikassa asub Phuketil, kus elämä on laiffii, siis ma väga ei kurda.

Kohe saab viis aastat sellest, kui mu jalad esimest korda Phuketi pinda puudutasid. Lugu iseenesest lihtne — ilm Eestis oli pidevalt sitt ja palk väike ning ma tahtsin ära. Tahtsin proovida, kuidas läheb ja kas saan hakkama, selmet Eestis istuda ja kiruda sedasama ilma ja palka, nagu kõik teised kaasmaalased. Meenutades: 2009. aastaks oli kriis valusalt meie majandust löönud, ajakirju suleti, ajakirjanikke koondati, palku vähendati — mul ei olnud erilist perspektiivi erialase töö leidmiseks, aga kodumaal ma tõesti piletikassas töötada ei taha, sest, noh… piinlik oleks ja elukvaliteet ei oleks ka sama, mis siin. Siin saangi end välja vabandada sellega, et jah, ma ei tööta õpitud erialal, aga mul on rannad ja mäed ja piisab vaid kleidikestest ja varbavaheplätudest, et end katta. Etteruttavalt — mina olengi toosama mugavuspagulane, just!

Esialgne plaan oli hoopis India — olin seal varem käinud, küll vaid Goas, mis on nagu India Phuket: ilusad rannad ja kõik räägivad inglise keelt. Mu põhiargumendiks oli see, et tundsin end seal hästi. Mind vaevavad kroonilised peavalud, aga seal ei valutanud mitte. Arvasin siis, et ju peangi sinna minema. Saatus tahtis aga teisiti, mul ei olnud Indiasse reisikaaslast, üksinda minek olnuks aga tütarlapsele rumal idee. Phuketil elavad sõbrad kutsusid enda juurde: “Tule, ela ja vaata, kuidas läheb!” Haarasin sõnasabast kinni ja lendasin üheotsa pileti ning turistiviisaga kohale. Raha mul ei olnud, mingeid teadmisi selle saare kohta samuti mitte. Lappasin töökuulutusi ja käisin ühest kohast teise küsimas, kas neil minusugust töötajat vaja on, aga mind naerdi viisakalt välja! Tõepoolest — enamus pakutavaid töid on vaid taidele, kohalikud seadused kaitsevad oma inimeste tööhõivet kiivalt.

Kui mu sõbrad mind esmakordselt peotänavale, Banglale, vedasid, ajasin sõrad vastu — mulle ei meeldi ööklubid ega lärm ega rahvamassid. Seal aga ootas mind ühes põhjanaabritele kuuluva klubi WC-s onu Sam, kes uksepostril teatas, et vajab just mind! Klubi kasutas nimelt jänkide“ Uncle Sam Needs You“ kampaaniat farangide (välismaalane, reeglina peetakse silmas europiide) palkamiseks ning nüüdseks töötangi tollelsamal tänaval, klubis, lärmi ja rahvamasside keskel. Üritan ka siin erialast tööd leida, aga see on keerukas, kui olla pärit nn Stroloobiast. Jah, siinmail kõlab “Estonia” justnimelt väljamõeldud riigina! Maarjamaa mõistes parima kooli kraad ja töökogemus suurimates meediaettevõtetes ei tähenda siin midagi. Ja kui kohalikul inglise keelsel raadiojaamal on kaalukausil “strolooblane” ja inglise keelt emakeelena kõnelev BBC ajakirjanik, võib arvata, kumma poole otsus langeb. Loomulikult ei kavatse ma tervet elu kassas veeta, kõrvad ega närvid ei peaks vastu, aga hetkel sobib. Üks imelisemaid hüvesid, mis nautida saan, on see, et suved võin veeta Eestis. Ja muidugi olen seda ka kasutanud, ega kodumaa juured mujal elamisest ära kao.

Aga külmal ajal on hea meel, et saan paradiisisaarel elada, käia iga päev rannas ning lürpida basseini veerel kokteile! Muidugi reaalsus päris nii ilus ei ole, sest kui täiskohaga tööl käia, ei jää väga aega ei randadeks ega kokteilideks. Kui tihti sina pärast tööd veel kuhugi jõuad? Trenni, jalutama, kinno? Eriti, kui töökoht ja kodu on üksteisest kaugel ning ainukeseks liikumisvahendiks ühistransport. Ja toidupoest peaks koduteel läbi minema, ja muu olme… Ega siingi teistmoodi ei ole, teed tööd, magad, pesed pesu, koristad tube jne. Justnimelt olme! Aga vähemalt ei ole pirakat pangalaenu kukil ning rand on tõesti vaid 15 minuti kaugusel.

Ühtlasi on siinne elu kui avastusretk, kus ma enam ei imestagi, et kuigi kodumaal pigem väikest kasvu, peetakse mind siin pigem suureks, mu tedretäppe vahitakse kaastundlikult, sest näen ju nendega välja nagu mingi sisalik ja kui ma randa päevitama lähen, siis arvatakse, et hull peast, et sellist koledat tumedat tooni tahab! Kohalikud katavad hambaorki kasutades suu ning arvavad, et meie oleme ikka eriti rõlged, et me seda ei tee, samas avalik ninanokkimine on väga okei ja et taid ei ole iial näinud eurooplasi seda avalikult tegemas, on nad veendunud, et me ei nokigi! Huvitav on eestlasi distantsilt vaadelda. Näiteks sedagi, kuidas kodus me ei jõua üksteist ära vihata, aga välismaal oleme suurimad sõbrad: “Oi, eestlane ja räägid eesti keelt! Nii tore, tule meile giidiks!” Aga neil teemadel teisel korral.

Ees ootavatel puhkepäevadel lähen sõbrannaga Raya saarele, meid ootavad helesinine meri, valge liiv ning mõnus vaikus! Sellele mõeldes võin seda rasket mugavuspagulase tiitlit kanda küll, sest tõepoolest — pagulane ma olen ja pagana mugav on ka.