Me oleme sõbrannaga korralikud pereemad, ise nimetame me end naljatades meeleheitel koduperenaisteks ning käime end ikka aegajalt tuulutamas kui lapsekisast ning kodustest töödest vaheldust vaja on. Suvel oleme me käinud paljudel vabaõhukontserditel, festivalidel, aga olnud ka koos peredega grillipidudel. Meie lõõgastuse juurde on käinud ka alkohol.

Ma ei pööranud meie alkoholitarbimisele erilist tähelepanu, sest on suveaeg ning mis see klaasike või paar veini ikka teeb. Normaalne, mõtlesin ma. Tegelikult arvan ma siiani niimoodi, kuid minu sõbranna on suvega ületanud "klaasikese-paar"- piiri ning iga pidu tähendab tema jaoks nüüd vähemalt pudelit veini ning paari kangemat kokteili, et magama jääda. Kui ma ütlen iga pidu, siis ma pean silmas ka suvalist kolmapäevaõhtust grillpidu, millele järgneb tööpäev. Ta on vabakutseline, kuid sellegi poolest on tal mõnel päeval kindlal ajal koosolekud ning kohtumised. Kui ta esimest korda magamata ja veel purjus peaga tööle läks, mõtlesin ma, et kõigil juhtub, aga nüüd on selliseid pohmas ning magamata ööde järel tööle minekut juhtunud aina tihedamini.
Tööandjate ja klientide eest õnnestub tal kummalisel kombel seda varjata.

Ma püüdsin temaga ka rääkida, et ehk oleme me alkoholitarbimisega üle piiri läinud, kuid mu sõbranna vaid naeris mu üle ning ütles, et ma olen paranoiline. Suvi on siiski puhkuste aega! Mina aga olen tema pärast mures. Ta ei oska piiri pidada ning pealegi on ta nüüd endale pähe võtnud, et isegi imetamine on veini juues täiesti normaalne. Ma olen meeleheitel, sest tahaksin teda maa peale tuua, aga ei oska.