“Mis värk selle villase tutimütsiga on?” mõtlesin omaette. Nimelt esimesel päeval hakkas vägisi silma aina enam ja enam inimesi, kootud tutimüts peas, ringi hängimas. No mis värk on? Nii külm ka pole ju. Naersin omaette. Järjest enam tundus, et tutimüts on Surfilaagri nägu. Olid teised ägedad värvilised ja stiilsed ka.

Järgmisel päeval olin juba ise ka mütsiusku. Vaadates igat teist tutimütsiga vastu tulevat päikesepruuni täiusliku kehaga surfarit tekkis ilmselt nii mõnelgi teisel peale minu massipsühhoos tahtes ka selle suurepärase mütsi omanikuks saada. Tahtsin ka olla äge ja stiilne (Haha!). Täiuslikku keha sellega paraku ei kaasnenud. See oli nüüd sarkasmihuumor, muidugi.

Jalutasime härraga rannale šoppama, aga salapärast mütsimüügitelki kahjuks leida ei õnnestunud. Tähelepanu-my-ass! Mütsitelk oli maskeerunud buduaari, kus musta telgi keskmes oli suur voodi baldahiiniga, mütsid seal kõrval tekikese peal peesitamas.

Igaljuhul teise päeva lõpukontserdil Smilersit kuulates, kui olin ära joonud kaks siidrit, mis mulle ilmselgelt liiga pähe hakkasid (ligi kolm aastat “rasedana” täielikku karsklust andis tunda), tundus mütsiidee veel parem ja ahvatlevam.

Härra küsis esimeselt mütsikandjalt, kust neid saada võiks. “Need on Maarja mütsid — lähed otse rannale ja paremale!” No ja nii me läksimegi. Enne seda otsisin Maarja koos mütsidega ka Facebookist üles. “Tahaks ka Sinu mütsi. Kohe!” Saatsin talle sinna sõnumi lisades lõppu silmapilgutava smaili. Ma isegi mitte ei lootnud, et öösel kell pool kaks keegi mulle vastama peaks.

Kontserdi lõppedes otsustasime rannaribalt siiski läbi jalutada ja koht üles otsida, et järgmisel hommikul enne ärasõitu ost ära teha. Šopaholism, mis muud. Teades, mida otsida, leidsime telgi hõlpsasti üles. Selle ees istus väike mõnulev seltskond. Mõtlesin küsida Maarjat, kuid tundus ebaviisakas, otsustasin oodata hommikuni. “Maarja!” hüüdis üks seltskonnast. Misjärel ütlesin ise juba automaatselt: “Hei, kas mütsi saaks?” Ise vaikselt pihku itsitades. “Ikka saab, kuid alles homme, pakkisin need juba kõik ära.”

Maarja oli pikk pruun voogavate pikkade juustega blondiin. Ja kuradi ilusa kehaga ka. Ma tean! Sest jäin teda päevasel ajal imetlema teadmata, et tema ongi stiiliikoonistaatusesse tõusnud mütside autor. Välimuse järgi poleks osanud teda vardad käes õhtuti teetassi kõrval kamina ees kudumas ettegi kujutada. Käsitöömeister, ma ütlen. Ise ma ei ole.

Hommikul olime ühed esimestest ärkajatest. Laager oli haudvaikne. Mütsidiil pidi toimuma rannal kell 10. Valida oli umbes viieteist mütsi vahel. Laagrisse oli Maarja võtnud umbes viiskümmend. Päris “minu oma” ma järelejäänutest ära ei tundnud, oli küll olnud, kuid müüdud. Müts maha kõigi nende naiste ees, keda sageli tituleeritakse beibeks, blondiiniks, kohukeseks või sildistatakse kuidagi teisiti halvustavalt. Ma olen ise ka nende seas. Üsna sageli. Tegelikkuses aga seesama beibe võibolla teeb fantastiliselt süüa, koob-heegeldab või ehitab maja — mitte kunagi Sa ei tea! Sa ei saa arvustada inimest tema välimuse järgi, kuigi me kõik kipume seda tegema.

Sõitsime koju. Mina esimesse käsitööpoodi lõnga järele. Kududa ma ei oska, kuid heegeldamist otsustasin proovida. Kooli ajal heegeldasin omale peapaela. Sellega mu käsitöömeisterlikkus piirdus. Kui õmblemine välja arvata. Juhtumisi leidsin just need värvid, mida olin laagris nähtud lemmikmütsil märganud. Ja heegeldasin omale mütsi — voila! Täiesti omast peast ja täiesti mütsimõõtu. Elagu Eestimaa suvi, mis paneb ihalema villase mütsi järele.

PS Maarjalt kavatsen ka ühe hankida, ta on täielik pärl!