Naisteka eksperiment: kas geelküüned on kodusele emale mugavaim lahendus?

 (30)
Naisteka eksperiment: kas geelküüned on kodusele emale mugavaim lahendus?
Dagmar Lamp

Ma olen terve elu olnud üsna lühikeseküüneline, kuigi mul on nõrkus küünte lakkimise vastu, nii võin ma lakki nädalas kaks-kolm korda vahetada. Ühest tüdinen ära, uus peale! Kõige pikemad on olnud mu küüned vahetult pärast lapsesaamist, kui mu keha lisaks piima tootmisele ka kõike muud lahkelt jagas — juuksed olid kui Rapuntslil ja küüned kui Kurjal Võõrasemal.

Kui kolm kuud pärast sünnitust aga korraga kõik juuksed välja kukkusid (imetavad emad teavad, kui ehmatav see kogemus on), aitas ainult poisipea. Küüned aga murdusid ja enam nad kasvamisega hoogu sisse ei saanudki. Igavene jant ja häda, eriti veel, kui igapäevase tegevusena on lisaks lapse tassimisele kuurist vaja ka puid tarida, jooksvalt remonti teha ja õhtuti arvutiklahvidel artikleid tulistada.

Seega otsustasin proovida, mis tunne on elada geelküüntega. Küüned lasin paigaldada Indigo Studios, kus lahke Ingrid kolme tunniga mulle geelist uued küüned ehitas. Sellest, kuidas käib geelküünte paigaldamise protsess, saate lähemalt lugeda minu blogist (http://daki.tahvel.info). Kolm tundi hiljem olid mul kaunid tagasihoidlikku tooni küüned ja eksperiment võis alata!

Seotud lood:

Uudsed kogemused

Esimesel õhtul kodus, tuleb tunnistada, mu näpud natuke valutasid. Umbes nagu võivad hambad pärast hambaarsti juures käimist tundlikud olla, olid seda ka mu küüned, mis olid ju paigalduse käigus hellalt, kuid siiski vatti saanud. Järgmisel päeval oli aga hellus kadunud ning hakkas elu uute küüntega.

Sõbranna hoiatas, et kui kord juba küüned peal, satub neist sõltuvusse. “Sa aina vaatad neid, sest järsku on sul nii ilusad küüned!” Veetsin tõesti ebamõistlikult palju aega oma sõrmi silmitsedes ja igal jõudehetkel uurisin ja imetlesin maniküüri.

Siis aga avastasin esimesed kitsaskohad. Kuna geelküüned on paksemad kui loomulikud küüned, ei olnud kerge kätte saada puru lapse silmast või kõrvast — ning õues mängival lapsel juhtub nii mõndagi. Ootamatult leidsin kolmanda või neljanda päeva lõpuks, et olen end päeva jooksul vähemalt kolm korda kogemata küüntega näkku löönud. Ma tõesti ei tea öelda, kuidas mul see õnnestus.

Ebasõbralikud nutitelefonid

Teisel nädalal olid küüned juba pikemaks kasvanud, sellele andis tunnistust aina laienev rant küünevalli ääres. Pealegi olin oma küünte toonist juba tüdinenud, seega oli ainus lahendus ise küüsi lakkida. Kuna valitud toon oli hele, ei olnud katmisprobleemi ühegi valitud uue lakiga. Boonusena püsib lakk geelküüntel tunduvalt kauem peal, kipub ainult otstest kuluma. Seda siiski hoopis teisiti, kui tavaline lakk, mis üldjuhul maha koorub. Geelilt kulub lakk maha sujuvalt ja aeglaselt.

Teisel ja kolmandal nädalal oli mul ka väga palju vaja tööd teha tahvelarvutiga ja pidevalt liikvel olles olen harjunud sõpradega vestlema ja e-kirjadele vastama telefoni kasutades. Oh sa poiss, kus see muutus ühtäkki frustreerivaks kogemuseks! Nutifonide ekraan reageerib ju ainult näpupuudutusele, seega küünte abil toksimine ei tule kõne alla. Et aga õige täht näpuotsaga üles leida, samas kui pikk küüs vaadet takistab — see on juba kõrgem meistriklass. Jumal tänatud ennustava tekstisisestuse eest!

Ometi on nutitelefonil ja tahvlil kirjutamine muutunud piisavalt tüütuks, et nüüd püüan kõik oma pikemad kirjutamised ja vestlused siiski arvutis ära teha, sest klaviatuuril on oluliselt lihtsam õiged tähed üles leida. Oma miinus on siingi — kuna olen harjunud kõigi näppude abil pimesi trükkima, nõudis natuke ümberharjumist — küünte olemasolu muutis ju n-ö “raskuskeset”, seega pidin trükitehnikas natuke muudatusi tegema, et nüüdki sama kiirusega ja sujuvusega edasi kirjutada.

Geelküüned ja kodumajandus

Kõige ebameeldivam hetk eksperimendi vältel juhtus aga pliidi all tuld segades — hõõguv tuhahelves lendas küüne peale ja see kuumus oli meeletu. Muidugi loputasin ma selle sealt kohe minema ja silmnähtavat kahjustust lakile isegi ei jäänud, ometi hakkasin ma hirmuga mõtlema, kuidas oleks elu geelküüntega talveperioodil. Mul on igapäevaselt vaja kütta kolm ahju ja pliit, igapäevased põletused käivad asja juurde ja ma olen vist liiga harjunud sellega, et mu käed on pidevalt nõgised. Ahiküttega tegelevad inimesed ilmselt teavad, et ikka tuleb teinekord käsi ahjusuust sisse torgata — küüntega ma seda vaevalt et nii ladnalt teeks kui seni.

Ka osutus praktiliselt võimatuks last tema sünnipäevakingituse juures aitamine — 24 plastiliinitotsikut, mis avada tuli, avanesid lõpuks taskunoa abiga, sest ma lihtsalt ei suutnud omade jõududega hakkama saada. Uskuge, püüdsin isegi hammastega. Siinkohal pean pigem süüdlaseks agaraid mänguasjatootjaid, kes peavad vajalikuks plastiliin nii tugeva kaitse alla pakkida, et isegi lapsevanemal — kunstküüntega või mitte — on purkide avamine võimatu.

Muidu aga on elu küüntega olnud… noh, nagu elu ikka. Ma mõtlen vähem sellele, kas mu küünelakk kannatab poeskäiku või tuleks see enne maha võtta (te ei kujuta ette, kui palju vildakaid pilke visatakse ilmselgelt kodusele emale, kes koduriietes või muudmoodi “lohakalt” päeval sisseoste teeb — stereotüüpi toita omalt poolt väga ei tahaks), küll aga tuleks lähiajal leida aeg (ja raha) küüntega hooldusesse minekuks, sest kasvavad nad ju edasi.

Ma ei ütleks, et geelküüned on mingi ohver, mida ilu nimel tuua. Mõneti on nad elu mugavamaks teinud ja kui ma saan ühes vallas natukenegi puhkust, võtan ma selle vastu. Olgu see isegi nii lihtne asi nagu maniküür. Küll aga tüdinesin ma (olgugi, et veatust) Ingridi kokkusegatud toonist, mida ma küüntele ise ju valisin, liiga kiirelt ära, nii et kui pikaks ajaks minust geelküünte kandja saab, ei oska ma öelda.

Talveperioodini ehk ikka!

Dagmar Lamp ehk Daki on vabakutseline (aja)kirjanik ja blogija, kes kasvatab kodus kaht kassi ja kaheaastast last. Oma geelküüntega toksib ta üle nädala kolmapäeviti ilmub Delfi Naistekasse kolumni ”Daki targutab”.