NAISTEKA JAANIMÄNGUD | Selleks, et jaaniöö ikka lõbusamalt mööduks, leidke šašlõki söömisele ja kannu kummutamisele vaheldust lõbusatest mängudest


Jaaniõhtu köievedu
Jaaniõhtu köieveduFoto: Delfi lugeja foto

Igasugune vaheldus šašlõki vitsutamisele ja kannu kummutamisele säästab tervist ja pikendab pidu.

Mängitud on jaaniõhtul iidamast-aadamast ja mängitakse tänavugi. Mänge on mitmeid, aga kui mänguisu peale tuleb, on kõik nagu käega pühitud — meelde ei tule, kuidas käib, ei tea. Süüdistada ennast siis ei maksa, neid mänge ongi tohutu palju, ime siis, kui sassi lähevad. Siin on pisike spikker, mis aitab rahva mängima saada või tuletab mõne hoopis vahvama mängu meelde.

Võistulaulmine


See mäng on justki eestlastele loodud. Kuna enamikul pole sõnad meeles ja neistki pooli ei mäleta, piisab osalemisest selleski, kui vaid esimest salmi või refrääni tead. Alustuseks jagatakse seltskond pooleks. Mängujuht annab nüüd ühele võistkonnale õiguse alustada. Lauldakse kordamööda, üks võistkond ja teine. Laulujoru pikkus poel määrav, oluline on hoopis see, et kui on sinu kord, ei tohi viivitada kauem kui paarkümmend sekundidt. Mäng kestab seni, kuni üks võistkondadest hakkab uuesti laulma juba kõlanud laulu või ei suuda enam ühtegi laulu meelde tuletada.

Tagumine paar välja


Selle vanaemadeaegse jaanimängu saab püsti panna paaritu arvu mängijatega. Käib see nii, et üks võtab kõik kokku rivi ees ja ülejäänud joonduvad tema selja taha paarikaupa käest kinni hoides. Nüüd hüüab rivi eesotsas seisja: “Pliks-plaks, tagumine paar välja!” Kõige tagumine paar laseb seepeale kätest lahti ja sööstab, üks ühelt, teine teiselt poolt rivi ja püüavad eespool uuesti kokku saada. Hüüdja aga katsub seda takistada, püüdes emma-kumma enne kinni. Kui see õnnestub, moodustavad nad uue paari ja lähevad rivis kõige esimesteks. Üksikuks jäänud mängija võtab koha sisse rivi ees ja kõik algab otsast peale. Kui juhtub, et hüüdja kumbagi kätte ei saa, peab ta seni hüüdjaks jääma, kuni õnnestub mõnest tagumisest paarist omale seltsiline leida.

Rebasepüüdmine

Seotud lood:


Vaja vähemalt kolme mängijat ja pikemat nöörijuppi. Kaks mängijat teevad näärist suure silmuse (hariliku sõlme) nii, et kumbki saab alt varba silmusele panna ja hoiavad rebasepüügi aasa ülevalt kätest kinni — moodustub kandiline aas umbes meeter korda meeter. Kolmas mängija üritab nüüd läbi silmuse lipsata ja püüdjad omakorda kiiresti silmuse kokku tõmmata, et reinuvader kätte saada. Rebaseid võib olla rohkem.

Särk selga!


Hea mänge neile, kelle jaanid mööduvad ossitümmi saatel ja igasugune, õled suus, rahvalik mäng ajab silmamunad ninajuurele kokku. Päris kõva variant on jaaniõhtul ajada võidu selga läbikülmutatud T-särki. Asja õnnestumiseks kastetakse puuvillane särk vette, keeratakse känkrasse kokku või sõlme ja pistetakse paar päeva enne jaaniõhtut sügavkülma. Vahetult enne mängu jagatakse jääkamakaks külmunud särgid osalejatele kätte. Kes särgi esimesena selga saab, on võitja. Meeskond võib aidata. Tuus värk mis!

Mängud, mis tapavad tervist


Jätkem eufemismid nagu “suts sopsus” või “ülemeelikus tujus“ — suur osa seltskonnast joob jaaniõhtul end purupurju ja pildituks. Igasugune rahmeldamine säärases olekus spordiplatsil või lõkke läheduses toob parimal juhul endaga kaasa mehise trauma. Seepärast võiks jätta mängimata mättasel karjamaal, veri ninast väljas, jalgpalli või pidamata üle lõkke hüppamise MM-i. Ka päästjatel ja tohtritel on jaanid, säästkem neid.

Hüva jaani ja jääge terveks!