Naisteka verivärske kolumnist Sten: palju õnne, mees — su korter on nüüd üleni emane!
Kolm ebamäärast potilille ühe aknalaua peal, siis juba kaheksa potsikus taime ilutsemas teisel aknalaual. Vaikselt, aga kindlalt omastab naine pinda mu jalge all. Kindlasti kuulub kogu kompoti juurde tugev kriitika mehe “iluvidinate” aadressil ning järjekordse valge kivist ingli paigutamine kapinurgale. Palju õnne, mees — su korter ongi nüüd üleni emane!
Samasuguseks võis jääda vaid välisuks ja ilmselt sobiks sinnagi mõni lips või tutikene juurde. Mina, vana rumal, veel imestasin teismelisena, kuidas tüdruksõbra kodus ei leidunud vähimatki märki pereisa kohalolekust. Kõikvõimalikud nurgad olid kuhjatud potilillede ja nipsasjakeste ägisevateks koormateks, mida ämmamamma heldinult silitamas käis ja tolmu pealt pühkis. Mõtlesin toona, et kuhu küll selle naise abikaasa mälestusesemed ja reliikviad on peitu pandud. Ilmselt kapi kõige sügavamasse nurka nagu minu omadki.
Tuttav kurtis, kuidas naine peale sissekolimist kohe korteris askeldama asus. Akende ette tekkisid sekundite möödudes müstilised kardinad ning põrandaid hakkasid katma arusaamatud vaibamoodustised. Naistel paistab tekstiiliga üldse mingi eriline suhe olevat. Oma ema pealt näen, kuidas üks inimene võib sõna otseses mõttes armunud olla linikutesse! Mõned oma linikutest suutis ta ka mulle enne kodust lahkumist kolimiskohvrisse suruda. Kallihinnalised linikud sain talle siiski peagi tagastada, sest minu naisel ei tekkinud armastust nende konkreetsete tektsiilisaavutuste peale. Ema aga isikupärastab oma kodu edasi — linikud on jõudnud teleri peale, toolidele ning isegi kööki keraamilist pliiti katma! Kujutan vaimusilmas ette, millise kreepsu saab mees, kes peaks astuma nii üdini naiselikku ja linikustatud maailma. Ilmselt tuleb enne korterisse astumist end kohitseda lasta ning üleliigne kraam trepikotta ootele jätta.
Algul proovisin minagi sõdida kodus omasoodu paljunevate nipsasjakeste ja muude vajalike kaunistustega. Minu sõda jäi üsna lühikeseks, kuna esialgselt poolitatud kapipealsest on mõne kuuga minu territooriumiks jäänud napp neljandik kui niipaljugi. Tahate kirjeldust ka, millega naine mind kapi pealt minema puksib? No, ikka saab! Alustuseks pesitseb seal kuuekilone meigitarvikute kott koos mitme erineva parfüümiga. Edasi laiutavad kaheksat sorti vitamiinipurgid ja preparaadid, rivi jätkub suure peegliga ehetekarbiga. Seejärel laiub kausike värviliste sulgedega, mis pidavat olema tegelikult kõrvarõngad. Kurat seda teab.
Ja mis minu poole peale alles on jäänud? Endisest hiilgusest muidugi vaevaline köömes, kuna kadunud on isegi minu Oscari trofee, mille naine ise sünnipäevaks kinkis oma kõige paremale mehele. Suurest mündipõrsas sai väike mündipõrsas, kuna eelmine kuulus eksile ning tõi koju halba karmat. Minu kuueliikmeline legokollektsioon sai oksjoniportaali kaudu uue kodu ning kapi peal enam ei tolma. Alles on jäänud Hugo Bossi hirmkallis lõhn, päikeseprillid ning käekell koos naise kingitud klotseriga.
Ja tundub, et mul on veel eriti hästi läinud, sest kardinaid pole proua veel väga suures mahus suutnud üles riputama hakata!
