Naistevahetus — veniv teater

 (5)
Naistevahetus — veniv teater
Lauri Laan

Stereotüübid — see oli esimene mõte uue „Naistevahetuse“ esimese saate vaatamisel. Keegi on hirmsamal moel näinud vaeva, et monteerida asjad kokku järgnevalt: naine, kel pole 9 last ja pidevat tööd näpus on laiskvorst. Mees on nagunii igal juhul võrkkiigekaunistus. Naisest suuremat ei hooli, kui vaid kõrtsis võõraid tibisid sauna lantida.

Aga olgem ausad. Sellised need tõsielu-seriaalid ongi. Mäng. Kõrgeimal tasandil. Montažiarvutis saab loo kokku lõigata täpselt nii, nagu stsenaarium ette näeb. Ja kuniks on keskmisest tühmimaid lihtinimesi, keda annab moosida pagan teab mida suust välja ajama, siis materjali, millest stritslit vormida, on küll ja veel. Mida meile siis seekord etendati? Stereotüüpide (meelevaldset) vastandumist. Eestlane ja venelane. Rikas ja vaene. Lapsemõõdukas ja lapseohtu. Virk ja laisk.

Ütlen ausalt — mõlemad pered jätsid tegelikult üsna sümpaatse mulje, kuigi montaaž oli kokku keevitanud tsitaate ja lõike, mis ilmselgelt pidid seda muljet vähendama. Leena oli ehtne vene naine: suure hingega elusammas, kes on kõik tööd enda peale võtnud ja otsis nüüdki saates väljapääsu: nii rahamurele kui isiklikule ummikule.

Eesmärk oli üllas — veidi puhata ja end naisena tunda ning meenutada mehele, et ka tema on olemas. Esimesele pani ta ise kohe miini alla. Nähes, kui vähe tööd on teisel naisel ja et keegi polnud peale koogi sööki pliidile jätnud, oli ta varmas teda laisaks nimetama. Mis mõttes? Hiljem rõhutas ta mitmel korral, kuidas tema ei jaksa jõude istuda ning kobis valge atlasspluusiga kuuri puid laduma ja hiljem linnakostüümiga maad kaevama.

Koomiline oli hetk mullivanni dušiga, ehkki siin haises lavastuse järele. Mäletatavasti oli Eesti esimese „Naistevahetuse“ esimese osa menukaim kaader maaprouast, kes ei osanud hakkama saada kohvitilgutusmasinaga. Nüüd üritati sama teha, kuid — meelega. Pisuke näpuviibe tootjale.

Leena muidugi viisaka ja viksi venelannana üritas teha filmijaid igal juhul õnnelikuks — nagu ta on terve oma elu üritanud õnnelikuks teha oma meest ja lastekarja. Mitte et keegi teda ennast selle eest õnnelikumaks teeb ja see, ma kardan, juhtub ka nüüd. Saade kisub ta tükkideks. Tulevase osa eelvaates annabki tootja mõista, et Leena keeldub tagasi minemast.

Eneli seevastu jättis endast alul mulje kui veidi vanema mehe nukukenaisest, kelle ainuke eesmärk on olla ilus, sale ja mehest rumalam. Kokkamine ja muu pole oluline. Kuid see arvamus kadus üsna pea. Oli üsna kena näha, kuidas Eneli kohe uues peres töödel sarvist kinni haaras ja ei halvustanud. Kuigi ta vangutas pead, et miks uue pere isa pole vett sisse toonud, oli ta siiralt rõõmus, kui avastas, et ka läbi pesupulbrisahtli saab automaatpesumasinat veega täita. Muuseas, üsna huvitav kild teavet!

Ka ei pirtsutanud ta metsiku pesukoorma ega marjulemineku peale ega kirtsutanud nina, kui — arvatavasti esimest korda elus — tuli tal silke praadida. Ja ta ise ütles, et oska eriti kokata ega armasta seda. Suurepärane sobitumisvõime! Muidugi, tal oli tarmukas kasutütar abiks — kogu osa üks sümpaatsemaid kõrvaletegelasi.

Saate tegelik sügavam mulje on aga kahe Eestimaise erineva naismentaliteedi näitamine. Mis on tegelikult väga erapoolikult võetuna väga huvitav, sest meie kaks ühiskonda, eesti ja vene keelt kõnelev on üksteisest väga kaugel. Venelannade perekäsitlus on meeste- ja ohverduskesksem kui eestlastel. Nad on valmis end pere ja abikaasa eest viimaseni välja panema, isegi kui paljut vastu ei saa. Eestlannad on siinkohal nii-öelda postmodernistlikumad, nende jaoks on isiklikud vabadused veidi tähtsamad, kuigi jah, mehest targem olla ei tasu. Selles osas oleme me sarnased. Mees on meie elu keskpunkt. Mina ise jääb ikkagi tahaplaanile.