Naistevahetuse Mohamed: mosleminaine teab, mida tähendavad au ja austus!
“Jah, me oleme moslemid, mu emal on meie naistele iseloomulik peakate, kuid muidu… me pole nii traditsioonilised moslemid,” alustab Mohamed oma pea katkematu jutuvada.
Rootsi n-ö teise põlve moslem räägib intervjuu jooksul palju, kordab väljendeid ja mõttekäike, ent tema jutust koorub siiski mitu tõetera ja huvitav kuvand araablaste kultuurist.
Mohamedi jaoks pole naiste tavaline riietus probleem — ka tema abikaasa Terje käib kodus ning tänaval just nii riides nagu Terjele sobib. Ettekirjutusi ei tee Mohamed ka Naistevahetuse käigus moslemi perekonda sattunud Kerstile. Või siiskis — ühe rõivastuse keelab tema kultuur rangelt ära ka murenevate piiridega Stockholmi äärelinnas.
Nagu kaheosalise saate esimesest jaost juba nähtud, elatakse Mohamedi kodus üsna intensiivset elu: maja on pidevalt rahvast täis, olgu need siis täisjõus mehed või nende pruudid, lastest ja muidu uudishimulikest rääkimata.
Mohamed seletab asja nii: “Me olemegi just sellised nagu mina, ainult ehk kümme korda külalislahkemad. Moslemikodus oled sa alati teretulnud — tule, söö ja joo. Meil on tore koos olla. Meie kodudes on idamaine stiil ja meil on laual meie toidud. Mu ema küpsetab näiteks minu lemmik lõunasööki, see on selline jogurtiga roog.”
Räägi palun teie traditsioonides, millised traditsioonid on moslemitel
Moslemitel on põhimõte: hoia oma uks alati lahti. Kui sulle tulevad külalised, kutsud sa alati nad sisse, sulle meeldivad inimesed. Perekond on väga tähtis meie jaoks. Räägin nüüd üldiselt araablastest, mitte ainult moslemitest. Araablastele meeldib kui meie ümber on palju inimesi. Me jagame seda, mis meil on. Isegi kui sul on seda vähe, sa jagad seda. Meie meelest on vale endale hoida.
Me oleme sõprade ja perekonnaga iga päev koos — vahel räägime, vahel oleme niisama.
Miks peavad moslemi naised loori kandma?
Miks? Sest nii on meie reeglites kirjas. Aga tegelikkuses — nii austatakse naist, mõistad. Lihtsalt me ei usalda mehi… Loor on tähendus on: ära usalda meest.
Kui naine kannab loori ja peidab oma keha maani hõlsti alla, siis on see naise valik. Ta ei taha ennast näidata, ta ei soovi, et teda nähakse. See on signaal: ära tüüta mind. See on vastupidine siinsete naiste suhtumisele kanda seksikat pükskostüümi, et oma keha näidata.
Sellele järgneb ju kohe selge signaal meestelt, me tahame reageerida. Me mehed oleme ikka tõprad. Võib-olla teeme reageerides midagi valesti, kuid see on ju naise riietuse mõte. Me austame naisi ja tahame nad ei peaks tõbrastega tegelema.
Palju vaidlevad, miks nad peavad seda kandma? Et samahästi võiks mehi kastreerida… Nii nüüd on ja paljud naised valivad selle. Nad kannavad loori, sest see on teistsugune.
Lääne naistele meeldib tähelepanu, neile meeldib oma keha näidata aga Araabia naistele see ei meeldi eriti, neile ei meeldi kui mehed nendega räägivad. Au ja austus on teise tähendusega. Araablannad austavad nii ennast, oma keha ja ilu näidatakse vaid sellele mehele, keda tõesti usaldatakse ja oma perele: õdedele, vendadele, mehe perele. Tänaval aga, inimsetele, keda me ei tea, kes on potensiaalsed tõprad, neile ei jagata ennast.
Reeglites on see kõik kirjas, aga samas — olen mõelnud, et see pole nii suur probleem, kui naised näiteks Egiptuses ja Liibanonis enda välimust ei varja. Minu ema valis loori ja musta rüü alles kolmekümnendates eluaastates. Siis mõistis ta, et talle on nii lihtsam ja parem. Araabiamaades on see ka omamoodi moeküsimus s.t. neid loore on väga erinevas hinnas ja erinavatest materjalidest.
Kas on mingi riietus, mida ei ole Kerstil kombekas kanda?
Ta ei tohi riietuda bikiinidesse. Minu mõistes ei ole see normaalne, et ennast ja oma keha kogu aeg kõigile näidatakse. Mida sa hoiad siis inimesele, keda sa armastad?
Kui lähed randa topless päevitama: lähed koju ja su armastatud mees näeb seda, mida on juba sajad mehed näinud. Sellest on mul raske aru saada.
Kui kohtud inimestega, siis riietud korralikult. Valid rõivaid vastavalt sellele, kellega ja mille pärast kohtud. Oled sa siis ärikohtumisel või lähed vanematele külla. Sa võtad endale aega, teed end korda ja näitad oma riietusega, et sa austad ennast ja neid kellega kohtud.
Kas Sa pead moslemina Eesti naisi blondiinideks?
Ma abiellusin eestlannaga, kel on blondid juuksed… Ma ei mõtle, et eestlannad on blondid, vähemalt minu jaoks on nad lihtsalt inimesed. Olen õppinud eestlast tundma ja teinud oma otsused.
Meie, moslemid või araablased, oleme avatud inimesed, anname tulijale alati võimaluse. Tuled, istud, joome koos kohvi — siis oled sa mu sõber. Kui sa aga näitad ennast halvasti, teed midagi halvasti, siis ma kaotan austuse. See on ka üks erinevus meie ja lääne suhtumistes. Läänes sa pead teenima austuse, mõistad? See aga isoleerib teid. Kui igaüks peab austuse ära teenima, kuidas sa siis inimest tundma õpid?
Meie maal austatakse sind kohe alguses. Kui sa selle lugupidamise kaotad, siis ei saa sa seda enam kunagi tagasi. Siis on läbi, sest ma avasin ennast, võtsin selle riski, andsin sulle oma austuse ja usalduse. Teist võimalust ei tule.
Minu meelest on see parem süsteem, sest teeb inimestest otsekohesemad. Nad on nagu nad on. Nad ei pea mängima, et sinu tähelepanu köita. Näiteks lähed Kairos bussipeatusesse ja keegi ootab koos sinuga bussi, sa lähed temaga suhtlema. Sul ei ole midagi teha, ootad bussi — miks siis mitte rääkida ja suhelda, võib-olla õpid midagi uut. Võib juhtuda, et saate vestluskaaslaseda parimateks sõpradeks.
Kui sa aga Rootsi lähed bussipeatusesse ja küsid, mis on kell, siis vaadatakse sind ehmunud pilgul: “jäta mind rahule, las ma olen üksi, see on minu mull, sa tungid minu ruumi.”
Miks on teil nii keeruline suhelda?
Oleme siia sündinud, et saada lapsi… ja suhelda! Me pole siia maailma tulnud selleks, et vaadata telerit või autodega sõita.
Jah, võib-olla on siinpool maakera inimestel kõhud rohkem täis ja nad ei pea näljas norutama, kuid meie inimesed ei ole kunagi üksi, kurvad.
Meie maal on inimesed õnnelikumad, sest neil on nende reaktsioonid ja palju suhtlust.
Mida sa ütled eestlastele, kes pole küll isekad, kuid elavad siiski väga sissepoole elu?
Ma ütleksin: kui elate sissepoole, siis jääb teie elus palju puudu.
Usun, et inimesed peaksid elama kogukonnas nii nagu kunagi kiviajal elati. Oli liider ja kõik hoolitsesid kõigi eest. See on väga sotsiaalne mudel. Minu meelest oleme me aastatega väga palju oma sotsiaalsusest kaotanud, muutunud individuaalseks ja see ei ole meie, inimese loomuses. Sest kui sa ei võta riski ja ei ava ennast teistele inimestele, siis sa kaotad kõige olulisema — sa ei tunneta enam elu ennast!
