Noor õpetaja: ma ei salli oma ametit ega õpilasi, töötan koolis ainult pika suvepuhkuse pärast

Paljud küsivad, miks ma koolis töötan, kui eriliselt sellest vaimustuses ei ole? Pikk suvepuhkus ja kogu lugu. Pole üldse saladuski, et koolis töötamise juures on parim asi pikk puhkus, mida ei pea üldse planeerima ja varakult teiste kolleegidega klapitama — suvi on iga aasta samal ajal. Aga kuidas ma vihkan iga aasta augusti lõppu, sest siis peab jälle tagasi tööle minema. Ka pikk suvepuhkus saab ruttu läbi.

Esiteks käivad mulle närvidele mu kolleegid. Nad on kõik nii muldvanad ja näevad maailma samast vaatenurgast, kui nad ise kord ülikoolis käisid. Vanamoodsamaid ja rumalamaid inimesi pole ma oma elus kohanud. Nad ei käi kursustel ega midagi, lihtsalt õpetavad üht ja sama jura aastast aastasse. Ime üldse, et nad arvutitki puutuda julgevad. See ju ka nii uus ja hirmutav asi.

Kool on väike, uusi õpetajaid pole võtta ja noored ju kuhugi kolkakülla kooli tööle ei tule. Ja kes noortest ja entusiastlikest õpetajatest mingil imekombel meie „armsasse“ haridusasutusse satuvad, need kaua siin vastu ei pea — depressiivne väikelinn haarab kiirelt oma masendavasse embusse ja noh, ega kollektiiv ka eriti inspireeriv ole. Päevast päeva ajast ja arust pärit kolleegidega vaielda pole just eriti innustav. Kõik uuendusmeelsed ja innovaatilised ideed laidetakse üksmeelselt maha ja peagi süüakse noored ja ettevõtlikud õpetajad meie koolist lihtsalt välja. Sest nad tahavad muudatusi teha ja vanurid juba sellele hea pilguga ei vaata. Suure lolluse massi vastu ei saa.

Teiseks põhjuseks, miks ma oma tööd vihkan on asjaolu: ma ei kannata kohalikke noori nolke. Vahetunnil ei saa nende nilbetest märkustest kuidagi üle ega ümber, ma lausa jooksen peale tunni lõppu õpetajate tuppa. Sealgi vahitakse mind kibestunud pilgul, aga vähemalt ei ahistata verbaalselt. Ju vaatavad mind ja meenutavad oma ammuunustatud nooruspõlve. No andke andeks, ma olen ilus ja hea figuuriga, mis ma teha saan? Ma ei hakka ometi samamoodi koledates ja mammilikes kostüümides ringi käima, nagu mu „kallid“ kolleegid. Pole mu igapäevaelus nagunii midagi huvitavat või põnevat, vähemalt ma saan end päeval ilusana tunda. Töö nüristab ja ainus, mida ootan, on tööpäeva lõpp, et oma korteris rahus seriaale vaadata. Aga need nolgid, oh jeerum küll… Tunni ajal käib kogu aeg üks seletamine ja vilistamine, nilbusi ja roppusi tuleb lõputult. Kas nende vanemad ka üldse teavad, millised rõvedad lapsekesed neil on? Kodust kasvatust üldse ei ole, viisakusest ma ei räägigi ja siis loodetakse, et õpetajad peavad neist tolgustest inimesed kasvatama.

Tahaks ju teha tööd, mis meeldib ja kus keegi sind sinu välimuse pärast ei ahista. Aga väikeses linnas pole ju töökohti valida, tuleb kümne küünega kinni hoida sellest, mis on. Vähemalt raha tiksub. Ja noh, varsti on jälle koolivaheaeg — unistan siis sellest.