Nüüd aga vaatab karm reaalsus näkku: hoolimata meie tungivast pealekäimisest ei suutnud poeg kuhugi kooli sisse astuda. Ühte kohta, kuhu tema tulemustega niikuinii ei saaks, ta paberid küll pani, aga varuvariandid puuduvad. Olgugi et ta ei viitsi eriti õppida, võinuks ikkagi proovida näiteks kuhugi kutsekooli või ka Maaülikooli. Teisalt näib, et tal pole mingeid huvisid peale lõputu arvutiga mängimise ning päeviti magamise.

Ma isegi ei unista, et pojast itimees saaks. Teoreetiliselt, kui viitsimist jaguks, potentsiaali isegi oleks, ent reaalses elus ei tuleks sellest midagi välja. Samas ei huvita muud asjad teda absouluutselt. Kas olen tõesti siis nii halb ema olnud, et pole suutnud poega korralikult kasvatada? Enda arvates olen proovinud luua tingimusi erinevate huvide tekkimisikes (meenutagem kas või eespool mainitud suunamisi trennidesse ja ringidesse lapsepõlves).

September koputab uksele, seega tuleb nentida, et koolivariant on läinud, nagu ka haigekassa kindlustus. Milliseid võimalusi veel oleks? Ajateenistusse ta minna ei viitsi ning üks teatud tervisehäda annaks ka vabastuse. Töö? Kahjuks tundub ebarealistlik. Hoolimata meie pingutustest pole poeg suutnud iseseisvamaks muutuda. Kujatan ette, et ilmselt peaks meie talle CV tegema ning tema asemel tööl käima.

Ühesõnaga oleme väga raskes olukorras. Teenime abikaasaga mõlemad hästi, seega majanduslikult probleemi pole. Kuid poja tuleviku pärast on küll suur mure. Ükskord peab ta ju iseseisvuma ja loodetavasti ka pere looma. Põhimõtteliselt võib ta ju koos vanematega elada näiteks kuni 50. eluaastani, nagu mul üks kauge tuttav. Aga nagu selle pere näitelt näha — vanemad väsivad ükskord ning säärases olukorras, kus pole tööd, raha ega sõpru ning vanemad vajavad hooldamist, on väga raske hakkama saada.

Kas keegi on sarnases olukorras olnud ja mis lahenduse te leidsite? Kas võib loota, et poeg muutub ise mõne aasta jooksul täiskasvanumaks? Kodust välja visata ma oma ainust last küll ei taha, kuid tema kohusetunnet oleks vaja kasvatada.