Pulmakink on üldse üks keeruline asi, sellega tuleb nõustuda. Vanasti oli lihtne, kingiti praktilisi ning üskjagu kalleid asju, mida uut elu alustaval noorpaaril (kes siis tõesti ka noored olid) vaja oli. Muidugi siis ei eksisteerinud ka soovinimekirju, nii saadi tihti kingiks viis kohvimasinat ja kolm mikserit. Tänapäeval elatakse juba aastaid koos, nii on kõik vajalikud potid-pannid-serviisid ammu olemas ja midagi praktilist on raske kingiks leida. Raha tundub lihtne ja turvaline valik olevat, sest raha läheb ju alati vaja. Ja eks mesinädalatele minemine ole kah kallis ettevõtmine. Siin tekib aga küsimus, milline summa on piisav?

Eriti jäi silma kommentaaridest, kuidas noorpaarid tagantjärgi oma pulmaliste kitsidust kiruvad. Justkui peaks külalised nende uhked pulmad kinni maksma. Kui tahad suuri ja vingeid pulmi, siis on see su enda mure! Kui rahaga priisata pole, siis tee vaikne registreerimine ja lähimate pereliikmetega-sõpradega väike istumine ja kõik. Kui tahetakse aga pulmi, millest kõik räägivad, siis on see ikkagi ju asjaosaliste korraldada. Külalised ei tea üldiselt, mis neid ees ootab. Ja polegi nende asi. Nemad on tulnud, et tähistada ühte toredat päeva. Või tulevad nad lihtsalt sellepärast, et on kutsutud. Igatahes on nende kohalolu peol puhtalt pruutpaari valik. Ja külaliste kingituse (mis ümbrikku mahub) väärtus ei pea olenema sellest, et juhtumisi on pruutpaar otsustanud pakkuda viiekäigulist õhtusööki, kalli bändi esinemist, tulevärki, mustkunsti ja kõhutantsijaid.

Ka külalistele on pulma minek paras rahaline väljakutse. Esiteks juba kohalesõit. Teiseks kingitus ja see on ilmselgelt suuremat sorti peavalu. Kolmandaks riietus. Millegipärast on viimasel ajal väga populaarseks läinud pulmadele oma teema valmine ja nii peavad kõik külalised selle järgi joonduma. Piltidel jääb ilmselt ilus, kui kõik on ühtsetes toonides riietunud ning see on kõrge esteetilise tajuga pruutpaarile (ilmselt siiski ainult pruudile) väga oluline. Küll aga tekitab üksjagu frustratsiooni kutsel olev märge a´la „riietus- helelilla ja rahvuslik“. Nii tuleb pulmakülalistel teha veel üks suuremat sorti väljaminek ning osta omale sobiv riietus. Muidu ju pruutpaar solvub ja süüdistab hiljem pulmade rikkumises...

Loomulikult on ka nö normaalseid abiellujaid, kes teevad kõik, et nende külalised rahule jääks. Juba väga-väga varakult. Üks mu hea sõbranna, kes kohe-kohe abiellumas on, kurtis juba ammu, et ei saa kuidagi kuupäeva paika pandud. Küll ei sobi peigmehe õele pakutud ajad, sest temal on kool ja mis siis, kui just sel päeval eksamid on! Küll ei sobi osadele sõpradele, et toimumiskoht ei olegi pruudi sünnimaa, vaid riik, kus ta nüüd (juba aastaid) oma kihlatuga elab. Oli ka neid, kes avaldasid arvamust, et „miks pulmad reedel on? Meile sobiks laupäev palju paremini!“. Ja vähemalt sõbranna enda varasemad pulmalise kogemused sõprade tähtpäevadel näitasid, et kaugelt tulnud külalistelt kingitusi ei oodata. Kohaletulek on siis täiesti piisav.

Varem imestasin, miks pulmad ühed suurimad stressi tekitajad on. On endalgi see kogemus olemas ja erilist stressi seal küll polnud. (Olgu ka mainitud, et minul olid väga väikesed ja vaiksed pulmad, mille kõik ise kahepeale kinni maksime. Seega tean, millest räägin). Nüüd, kuulates oma sõprade kogemusi, saan sellest üha rohkem ja rohkem aru. Ja kuigi põhirõhk peaks olema ühe õnneliku paari kooselu tähistamine ning kahe perekonna ühinemine, siis tegelikkus on hoopis teine. Pruutpaarid kipuvad külalistes oma uhke peo rahastajaid nägema ja pulmalised on kimpus kentsakate nõudmistega. Rõõm kellegi pulmade üle hakkab ajalooks saama. Pulmakutse saamine ei too enam naeratust näole, pigem toob pulmauudis endaga kaasa liialt palju muretsemist.
Meelike Eenpuu-Villup