Nagu Etioopias alati, oli ka seekord plaani tegemine liiast. Jõudes peaaegu plaanitud sihtkohta, oli 2 nädalat tagasi koobaste sissepääs muudetud tasuliseks. See summa oli aga meie turvamehe poole kuu palk. Otsustasime üksmeelselt raha jätta targemate kulutuste jaoks ja marssisime edasi. Lähenev kiire pimedus tegi meid natuke närviliseks. Kogu loodus oli aga sõnuseletamatult ilus. Meiega olid liitunud kogu ümbruskonna lapsed ja terve hulk väga tähtsate nägudega mäeelanikke. Mõni nendest oli vist ka koopapileti kontrolör.

Kuna ümbrus oli imeline, siis plõksutasin pilte teha, kuniks valgus kadus. Aeg ilusat kohta leida hakkas otsa saama. Kaks inimest meie seltskonnast olid ees kiire sammuga edasi liikunud. Annika ja Hildana olid samuti läinud oma suunda, lootes leida mõni varjuline asukoht aastavahetuse möödasaatmiseks. Mõne aja möödudes kuulsime hõiskeid: „Parem koht veel kui koopad!” Tundus, et hääl kostus orust. Ronisime järsust kallakust alla häälte suunas. Loomulikult ei jäänud soovimatu saatjaskond meist sammugi maha. Tundus, et meie plaan veeta aastavahetus omaette oli täielikult läbikukkunud. Lõpuks meenus siiski etiooplaste külalislahkus ja võtsin kotist peeneks jahvatatud kohvi. Palusin sellest meile kohvi valmistada ja andsin koopapiletitest allesjäänud rahast väikese osa selle valmistamise tasuks. Kohe olimegi Annika ja Hildana avastatud laagriplatsil. See oli imeline! Oja mis mäenõlvalt alla voolas, moodustus väikese tiigi ja supluskoha.
Hakkasime tundmatuid külalisi üle lugema. Neid oli oma 12 ja samapalju ka külalapsi.
Veesilma ümbrus oli lamedast kivist laud meie aastavahetuse toidu tarvis. Tegime omale mõnusad istumised ja hakkasime tundmatuid külalisi üle lugema, kes istusid meist 20 m kaugusel. Neid oli oma 12 ja samapalju ka külalapsi. Naljatasime ja ootasime oma seltskonnast lahkunud Olavit ja Normanit. Olime neile ka taskulambid kaasa andnud aga meiega taaskohtumine enne päikesetõusu tundus väga kahtlane. Kiire pimeduse saabumine andis märku, et lõkkeks oleks vaja ka materjali. Ümberringi olev mets ei tähenda kaugeltki seda, et peale kuivanud lehtede oleks võimalik millestki tuld teha.

Meile tundmatute turvameeste seltskond aga hajus kuhugi. Ainult kaks valgetes pearätikutes kuju jäid rumalaid valgeid metsalisi valvama. 10 minuti pärast oli äkki meie ees kuhi kuivanud lõkkematerjaliga ja 12-13 aastane neiu, kes hakkas kiirete liigutustega tuleaset tegema. Tõelise Etioopia kombe kohaselt sai sellest neiust terveks õhtuks meie tulehoidja. Mehed aga istusid eemal ja olid lõpuni meie „omaette aastavahetuse!” seltskonnaks.

Oli möödunud umbes tund kui saabus oodatud kohvi. Olin unustanud öelda kohvikeetjale kõige tähtsama. Mitte soolaga!!!!!!!! Kuna meie seltskonnast keegi suhkrut ei tarvita siis ununes see kõige olulisem märkimata.
Olin unustanud öelda kohvikeetjale kõige tähtsama. Mitte soolaga!
Mägedes tarvitatakse suhkru asemel soola, sest soola hind on 15 korda väiksem. Õnneks olime ka teed palunud ja seda soolaga ei jooda. Vähemalt said head kohvi juua meie kutsumata külalised ja Laur, kes soolaga kohvi joogikõlblikuks pidas. Kuna meie õhtuseltskond oi tunduvalt kasvanud, tekkis meil siiski mure. Kuidas oleks võimalik kogu valmistatud toit selliselt jagada, et ikka meie endi kõht ka tühjaks ei jääks. Meie kotid olid täis — seal oli keedetud muna, liha, peeti ja küpsisetort. Selline äbarik aastavahetuse toiduvalik oli kella 21-ks juba meie meeltes nagu parim praad!!!

Laotasime oma toidu enjeradele ja saatsime ühe kandiku oma külalistele. Siis aga kuulsime hääli, mis andsid märku, et kuskil läheduses olid Olavi ja Norman. Kogu taevas oli hetkel veel kottpime ja liikumine käis taskulambi ja hääle järgi. Olime jällegi koos oma suure eesti perega (lisaks 12 tundmatut külalist), et aasta lõpus metsas kaks paugutajat õhku lasta. Bisrat oli need kuskilt kaasa haaranud et saaksime harjumusepäraselt aastavahetuse lärmi teha. Suur toru, palju sodi aga ilutulestikku ei kuskil. Tundus, et Aafrikas on paugutamise juures olulisem sealt välja tulev läikiv plastikust sodi, mitte ilutulestik ise. Kuna koju tagasi oli 8 km pikkune teekond siis otsustasime vaikselt liikuma hakata. Seni kuni lõke meie ümbrust valgustas olime näinud küll tohutul hulgas tähti, kuid märkamatuks oli jäänud kuu. Esmakordselt olime äkki ilma ühegi saatjata ja kogu meie teekond oli täielikult valgustatud. Valgusest jagus meile teejuhiks ja kodutee ilu salvestus meie mõttesse. Fotode jaoks jäi valgusest natuke väheks.

See oli meile kõigile üks meeldejäävaim öö kahe aasta vahel.

Jaga
Kommentaarid