Ootamatu pööre: planeeritud paaritunnise metsamatka asemel hoopis pikem seiklus

 (3)
Ootamatu pööre: planeeritud paaritunnise metsamatka asemel hoopis pikem seiklus
Rannailm EestisFoto: Eveliis Kund-Zujev

Panime kummikud jalga, vihmariided selga ning lükkasime autole hääled sisse, et minna paduvihmaga metsa matkale. Meie reis sai üsna ootamatu lõpu.

No mis jutt see on, et Eestis pole suve ja rannailma? Kalenderi järgi on väljas täitsa suvi mis suvi ning randa saab minna iga ilmaga. Tuleb lihtsalt Eesti ilma jaoks sobivad riided selga panna. Nii mõtlesin ma kui tahtsin inimestele näidata, et vihmaste ilmadega ei pea sugugi vaid toas istuma. Me kõik teame küll ütlust, et pole halba ilma, vaid halb riietus, kuid mugavusest ja laiskusest kipume me leidma ettekäändeid, miks siiski mitte välja minna, kui vihma sajab.

Kuhu minna?

Sõbranna soovitas mulle sellist lehte nagu Loodusega koos. Sealt saab nii piirkondade kui huvide järgi valida, kuhu minna. Kaardil on ära toodud matka- ja rattarajad, metsamajad, metsaonnid, loodusmajad — igaühele midagi. Minul oli ambitsioonikas soov alustada paduvihmas Mukri loodusrajast, 2,5kilomeetrit tundus ka lapsele täiesti sobiv pikkus. Mingil põhjusel, aga keerasime me Laulasmaa ja Keila-Joa poole.

Esimese peatuse tegime me Laulasmaa rannas. Lapsel ei ole vahet, kas sajab vihma või paistab päike. Rannas ja rannalähedases männimetsas puudel turnida oli vägagi lõbus. Pealegi tundus mulle, et vihmasadu muutis asja just veelgi põnevamaks. Puukoor oli libe ning tuli olla ettevaatlik, et mitte maha prantsatada. Ma olen seda meelt, et lapsel tuleb lasta ronida ja maailma avastada. Ei tohi ei kogu aeg keelata ja olla mures selle pärast, et riided saavad mustaks. Tuleb lihtsalt õiged riided selga panna!

Seotud lood:

Keila joa juurde jõudes oli ka ilm muutunud. Mööda RMK loodusrada jalutades piilus puude vahelt päike ning ilm läks lausa nii soojaks, et saime korraks ka oma vihmariided seljast visata. Keila-Joa pargi loorada saab alguse parklast, kulgeb mööda jõe kallast, joa juurest mööda, edasi pargi merepoolsesse nurka ja jälle tagasi parklasse. Kokku kulub raja läbimiseks umbes 2-3 tundi. Loomulikult on pargi vaatamisväärsusteks pargi trepid ja rippsillad. Sellega seoses eemaldati sildade külge kinnitatud pulmalukud, mis soodustasid rippsildade kettide roostetamist. Nüüd saab pulmalukke kinnitada Mati Karmini südamete skulptuuri külge.

Päike asendus keset matka tõelise paduvihmaga, kuid seda lõbusam oli meil. Mina avastasin küll, et mu kummikutes oli auk ning loodusrada tuli läbida märgade jalgadega ning ka laps oli suutnud jopeluku eest lahti teha ning märjaks saada, kuid me liikusime vapralt edasi (või peaks ütlema tagasi?) auto juurde. Küll me autos ära kuivame, mõtlesin ma ja me võtsime suuna Paldiski poole.

Ootamatu lõpp

Ja siis võttis meie seiklus ootamatu pöörde. Laulasmaa lähistel tundsin ma, et autoga ei ole kõik korras, tal kadus jõud ning ta tegi hääli nagu hakkaks lendu tõusma. Ma olen küll viimased kolm aastat sõitnud vanade ja katkiste autodega ning oskan juba enam-vähem hinnata, mida üks või teine heli tähendab, kuid see heli ja olukord olid mulle tundmatud. Ma ei julgenud edasi sõita, kuigi ka meie koduni oli sealt vaid kümme-viisteist kilomeetrit ning keerasin sisse Laulasmaa parklasse.

Ma hakkasin helistama oma abikaasale, kuid ka mu telefon oli tühjaks saanud. Nii me istusime lapsega läbimärgadena, tühja telefoni ja katkise autoga Laulasmaa spaahotelli parklas. Ma olin nii tänulik, et auto oli katki otsustanud minna just nii sobivas paigas, mitte kusagil päris metsas. Ma olen autoga teele jäänud ka keset ööd tundmatus kohas Rootsis, märtsikuus, aastase lapsega. Siis oli mul hirm nahas, seekord pidin ma lihtsalt telefoni otsima.

Abikaasa oleks meile saanud appi tulla alles paari tunni pärast. Kui meil oleks kaasas olnud vahetusriided, siis oleksime me need paar tundi vabalt veetnud kas rannas jalutades, hotelli restoranis või veekeskuses kui meil oleks kotis ka trikood olnud, aga meil olid vaid läbimärjad joped ja kummikud. Ja mis oleks elu ilma spontaansuseta! Nii me otsustasimegi tütrega, et võtame hotellis toa. Kui te arvate, et laps ei olnud selle ootamatu pöörde üle õnnelik, siis te eksite. Veekeskus ju!

Kuigi ma hetkel ei tea veel, mis minu autoga täpselt juhtus ja kas selle vea saab lihtsalt parandada või tähendab see jälle autota elu, olen ka mina rahul, et meie matk niimoodi lõppes. Jumal tänatud, et ma otsustasin Mukri ja Kakerdaja raba ning Aegviidu asemel kodu lähedalt alustada. Ootamatu pöörde — Paldiski asemel Laulasmaa spaa — üle ei saa ka mina kurta. Pärast paduvihmas matkamist kulus veekeskuse käbisaunas lõõgastumine meile igati ära!

Ühel või teisel moel jätkame me aga lapsega rabade, loodus- ja matkaradade külastamist. Iga ilmaga. Võite meiega kampa lüüa!