Täna räägin aga teist tüüpi valetajast, sellisest, keda ma üldse ei mõista, sest tema valed on täiesti ebaratsionaalsed.

Ta on noor naine, kel on pealtnäha kõik olemas: modellivälimus, heal järjel abikaasa ja disaineririietest pungil garderoob. Pahaaimamatuid mehi langeb tema mesikeelse flirdi lõksu nagu kärbseid liimipaberile. Ta oskab võluvalt naeratada ja äratab oma lapsikult siirana tunduva naiivsusega usaldust.

Kes küll mõtleks endale külge surmatõve?

Palju aastaid tagasi ringles selle naise väikeses kodulinnas jutt, et tema, tookord alles teismeline tütarlaps, on haigestunud kurja tõppe — vähki. Algul tundsid inimesed talle kaasa ja ohkisid, kuidas küll nii noort inimest on tabanud nii kurb saatus. Pooltele kõlakaid kuulnutele oli jäänud mulje, et õnnetu neiu on kohe-kohe hinge heitmas. Palju ei puudunud, et oleks tellitud lilled ja pärjad ja haudki valmis kaevatud. Aga oma hämmelduseks said inimesed varsti teada uskumatu tõe: neiu oli endale vähi külge mõelnud! Tegelikult oli ta kaaslinlastelt haletsust kerjates terve nagu purikas. Muuseas, üks killuke sellest kurioosumist on jõudnud ka ühe populaarse kirjaneitsi esikromaani — nii kuum jututeema oli see tol ajal teatud seltskonnas.

Kujutlematu, et keegi mõtleb endale surmatõve külge! Milline inimene küll nii teeks? Kas ta karmat või needust ei karda? Nii küsisid endalt tema valesid uskunud tuttavad ja tegid endamisi hirmutava järelduse: kui inimene suudab valetada isegi sellise asja kohta, siis mida kõike on ta veel kokku valetanud?

Eelkirjeldatu oligi kõigest üks lugematutest valedest, millega see noor naine on oma elu jooksul sõpru, tuttavaid ja võhivõõraid hullutanud. Õnneks mahub suurte valede hulka ka süütukesi: näiteks võib ta väita, et tal pole söögiraha ja annadki talle oma rahakotist viimased sendid, et vaeseke saaks kohvi kõrvale saia osta. Paar minutit tunned end hea inimesena, kes on teise näljasurmast päästnud, kuni ta sulle selja keerab, taskust iPhone’i õngitseb ja endale linna kõige kallima takso tellib. Paljud selle naise valed on nii mõttetud, et terve mõistusega inimene lihtsalt ei hooma, miks on vaja isegi argistes pisiasjades aina luisata. Ratsionaalselt mõtlev inimene valetab siis, kui sellega on võimalik midagi võita. Aga mida küll annaks mulle juurde väide, et tellisin baarist kohvi, kuigi tegelikult jõin teed?

Tähelepanu, ma ihkan tähelepanu!

Ainuke põhjus, mille tema valedele leida suudan, on haiglane tähelepanuvajadus. Sellisel inimesel on see tung suurem kui sina ja mina seda üldse ette kujutame. See on meeleheitele lähenev paaniline kihk end nähtavaks teha, kuulda lohutavaid sõnu, saada hüvesid, mida lahked inimesed heldelt jagavad neile, keda usuvad olevat suures hädas. Selline valetaja on parasiit, kes toitub teiste inimeste kaastundest. Selle nimel on ta valmis kõigeks, isegi endale ja oma lähedastele surmahaigeks valetamiseks.

Lõviosa tema lähematest tuttavatest ja kolleegidest on oma vitsad saanud ega usalda teda enam. Osa neist teab, et temaga on kasulikum läbi saada kui tülitseda, sest patoloogiline valetaja ei löö risti ette ja levitab oma vaenlaste kohta kuulujutte, millest normaalne inimene ei oska õudusunenägusidki näha. Sellepärast tiirutatakse tema läheduses ettevaatlikult nagu kassid ümber palava pudru ja püütakse kehva mängu juures head nägu ette manada.

Kuigi ta ei ole samas ka mingi kriminaalne suurpettur ega meelita inimestelt miljoneid välja, varastab ta neilt midagi palju väärtuslikumat ja just see teeb ta eriti põlastusväärseks. Ta petab inimestelt välja nende südamesoojust ja usaldust, kuritarvitab seda, devalveerib ilusad ja siirad tunded peenrahaks. Tema vale ohvriks langenu tunneb end paljaksröövituna, alandatuna, häbisse langenuna.

Paraku pole selline kuritegu seadusega karistatav, aga karma toimib ja maailmas on siiski õiglust. Patoloogilise valevorsti suurim karistus on hetk, kui ta taipab, et mitte keegi ei usu teda enam. Ei usu isegi siis, kui ta ühel päeval tõesti hätta või haigeks jääb ja abi vajab.