Patsient II

Suudlesin Laura-Lottat kirglikult. Meie sajad sõbrad, sugulased, tuttavad ja kolleegid vaatasid seda pealt. Altari ees põimusid meie käed ühte.

"Mehed peavad armastama oma naisi nagu iseenese ihu," ütleb Paulus kirjas efesoslastele. Olgem siis teineteisele nagu ühe ihu liikmed," ütles meid laulatanud õpetaja.

"Samuti sina, Issandast sündinud Laura-Lotta ..., ole allaheitlik oma mehele, et ka need, kes ei ole sõnakuulelikud sõnale, naiste eluviiside läbi võidetaks ilma sõnata usule, kui nad vaatavad, kuidas sa elad jumalakartuses puhast elu. Teie, naiste ehteks ärgu olgu välispidine juuste palmitsemine, kulla ümberriputamine ega toredate riietega riietumine, vaid varjul olev südame inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuses, sest mees pole muud kui naise pea, isand ja käskija, nii nagu seda AAbraham oli Saarale.

Ja samuti sina, medicus Carl Equatorius, ela oma naisega targasti nagu nõrgema astjaga, nagu ütleb Jumala Sõna. Kes oma naist armastab, armastab iseennast."

Ja siinkohal järgnes minu sisemine vastureaktsioon öeldavale, ehkki ma seda õnnepilvedes hõljusin vähe tajusin. Kirjas efesoslastele öeldakse, et mees armastab oma naist (või peab armastama), sest keegi ei vihka oma liha ja püüab sellega hästi läbi saada. Waltersloot ei vihanud oma liha. Me otsisime kuus kuud tema jaoks õiget vereseerumit. Enamus tema elumahladest ei hakka ilmselt korralikult tööle, paljud siseelundid, näiteks neerud tuleb korvata. Ka luuüdi tuleb uuesti siirdada. Elustava elektriimpulsini Walterslooti sajanditevanusesse südamesse on pikk maa tühjust, mille staap täidab ränkraske tööga. Operatsioon võib kesta ööpäevi, kuid tulemus õigustab ennast kindlasti. Saame ju võita elule muistse aja inimese. Tegemist on inimajaloo erakordse saavutusega - on saanud võimalikuks ajaränded hüperruumi minemata. Nii saame tulevikus kohtuda praeguste vaimusuurustega, kes samuti on enne surma külmutatud.

Niipaljukest siis Walterslooti "lihast", millega mees eluajal hästi läbi sai. Operatsiooni eest saadava raha abil võin edaspidi pühenduda ainult teadustööle ja minu noor naine ei tunne millestki puudust. Me elame siis nagu kaks kuninga kassi palee köögiahjul. Laura-Lottast saab sel juhul hoolitsev ema, kes kaalub kindlasti natuke rohkem kui praegu minu kõrval altari ees seisev õbluke tütarlaps.

Niisuguseid mõtteid olin ma mõlgutamas ja vaimulik lõpetas oma tavapärase fraasiga "Inimene jätab maha oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole, ja need kaks on üks liha." Tundsin enda sõrme külma sõrmuse haardes. Sõrmuse, mille sisse oli kirjutatud Laura-Lotta nimi. Pärast viis aastat kestnud vaeva, hirme ja üksiolekut, üksikuid õnnehetki ja kõhklusi olin ma lõpuks saavutanud selle, mida ma tahtsin - ühe liha ja vere. Kuidas küll tahtsin, et see paradiis jääks mulle igavesti! Ma ei igatsenudki, et Laura-Lotta peaks mind oma käskijaks, temasuguse naise kohta oli seda naeruväärne väita.

Tahtsin teenida tema ilu rüütli mõistuse ja jõuga, eriti mis puudutab tema õrnade ihuliikmete abistamist nende funktsioonide täitmisel. Mõni teine mees loeb kindlasti ajalehte ajal, kui tema naine paneb toitu lauale või peseb nõusid. ("Kuuled, kallis, mis maailmas toimub...")

Ei, mina ei lähe seda teed. Mina muudkui põlvitan, poetan mõne hardumuspisara ja hoian Laura-Lotta kätt. Kui see käsi võtabki panni omletiga, siis mina kohe - pann enda kätte ja viie minuti pärast on omlett (õigemini käkk) valmis. Naist võib sel juhul lohutada näiteks nii: "Ära sina oma käsi määri, sina oled kui hinnaline kunstiteos, mis iga hetk võib puruneda.

Tänu sinule on mu kodu palju valgem, seega oled mul ka valgusti eest." (ka imekaunil naisel on praktiline otstarve). Ja istubki Laura-Lotta maha, viskab jala üle põlve ja ootab omletti (s.t. kõrbenud käkki). "Palli tugevuseks on kolm koma neli Richteri skaala järgi...") loeb hoopis tema mulle ajalehest ette.

Tõepoolest, neid ülemeelikuid mõtteid mõtlesin ma ajal, mil oma "nõrgema astjaga" kirikust välja kõndisin. Kõik pulmakülalised vaatasid meid aupaklikult ja "nõrgema astja" valge slepp lehvis Mihhaila laipadega harjunud käte vahel nagu kutse pulmaööle, lõplikule initsiatsioonile, mil mehest pidi saama lõplikult mees ja naisest naine. Waltersloot avas pikkamisi oma hägused silmad. Siis pööras ta oma raske hallika silmavaate otse minu näkku. Ta vidutas oma tigedaid silmi paksude puhmaskulmude all.

Ta elas! Minu suur tund oli saabunud!

Tema pulss ja kehatemperatuur püsisid miinimiumpiires. Põletikukolded puudusid.

Waltersloot pomises midagi ebamäärast ja võpatas siis. Huvitav, kas aju kõnekeskuse saab tööle? Esialgu näitas tema üldnärvisüsteemi analüüs, et ta ei jää halvatuks ja hakkab vähemasti liikuma. Pilt patsiendi ühest otsmikusagarast näitas küll mõningaid defektiivseid nähte, kuid need olid ilmselt ebapiisavad. Kõik vähisiirded olid eemaldatud, kuid absoluutset garantiid siiski anda ei saanud.

Kindlasti ei saa tööle peenist, kuid pole vajagi - eluvaimu sissepuhumiseks pole vaja täielikult matkida loodust. Erektsiooniks vajalike tervete kiudnärvide hulk on seal liiga vähene. Nii et mehe üks austavamaid ülesandeid jääb Walterslootil küll edaspidi täitmata. Kuid eks ole ta sellega juba küllalt tegelnud, tal on aeg asuda teenitud vanaduspuhkusele.

Magasin operatsioonile järgneval ööl nagu surnu, tajumata isegi naist enda kõrval. Naist, kes oli õigupoolest alles mõrsja, keda lausa pidi voodis tähele panema. Kuid mina olin hullupööra väsinud, ei tahtnud millestki teada ja magasin nagu nott.

Ilmusin tööle alles pärastlõunal. "Patsiendi seisund on stabiilne," kandis assistent mulle ette. "Magab. Tegime peaajust uue elektroentsefalogrammi. Teadvusseisund sarnaneb sügava une staadiumile. Vasaku ajupoolkera kolmanda otsmikusagara veresoonte laienemine on endiselt täheldatav."

"Larseni sündroom?" küsisin assistendilt huviga.

"Ei vähimatki märki sellest. Reaktsioon negatiivne," ütles assistent ja torutas huuli, justkui oleks minu küsimus imelik.

"Süsihappegaasi hulk hingamissegus?" küsisin automaatselt.

"Normaalne."

Ma ei uskunud oma kõrvu. Assistent vaatas mulle süütult otsa. "Te ei taha ometi öelda, et tema veresooned aju selles osas laienevad iseenesest?"

Assistent kehitas õlgu. Vaatasime röntgenülesvõtet. Mulle ei meeldinud, et haige ajukeskus võtab verd naaberkeskuste, eriti pidurdustsentrumi arvelt, pealegi veel nähtava põhjuseta.

Läksime Walterslooti voodi juurde. Ootamatult avas ta taas oma hallid silmad ja jõllitas mind etteheitvalt oma tinarasketena tunduvate laugude alt. Minu saabumisel tegi ta seda alati. Pilk tema kahvatus näos oli tühi ja tuim. "Miks tõid sa mind tagasi siia õudustäratavasse maailma?" näis see küsivat. "Ma olen tundnud kadumise rõõmu, olen sulanud kõiksusse. Mida ma olen kurja teinud, et sa tõid mu uuesti piinade mäele? Vaatega kaugustes terendavale kaunile kõiksusele, kuhu ma võib-olla enam iialgi ei jõua?"

Mul hakkas jube ning ma eemaldusin. Näppisin hajameelselt tilgutivoolikut. "Suurendage hapnikudoosi hingamissegus," käskisin assistenti ja läksin kabinetti, ise ikka veel roidumust tundes.

Ees seisis telefoniühendus tervishoiuministeeriumiga. Pidin raporteerima lõunase visiidi tulemustest. Tegin seda erilise entusiasmita.

Sekretäri hoolitsev käsi oli jätnud mu lauale paki hommikusi lehti. Heitsin põgusa pilgu pealkirjadele esikülgedel. "Dr Equatoriuse enneolematu operatsioon," lugesin hajameelselt. "Noor geenius lahendas looduse saladuse." "Dr. Equatoriuse käe all elustus muistne donzhuaan." "Külmutatud lummutis ellu ärganud!"

Mind valdas taas rahutustunne. Toetasin pea kätele ja mulle tuli ootamatult meelde üks kauge, kuid väga kallis sündmus. Laura-Lotta oli selle sündmuse peategelane.

Sattusin kujutlustes lumisesse surnuaeda. Matsime seal oma ühist õppejõudu. Mees oli palju andnud nii Laura-Lottale kui mulle. Kalmistu oli argipäevaselt tühi. Lumiste ristide kohal koogutasid ja kraaksusid varesed. Raagus latvade vahelt paistsid halli taeva tühjad ilmetud laigud. Niisugune on kord meie kõigi saatus. Ärasaatmine toimus ametiühinguhoones. Rektor viis mu kallid kooliõed, nende hulgas Laura-Lotta, autoga kalmistule. Matuserongkäik liikus aeglaselt mööda lörtsiseid tänavaid.

Mina autosse ei mahtunud ning tulin kohale liinibussiga. Ma pidin järgnema Laura-Lottale, sest mu süda oli haavatud tema naiselikust uhkusest. Iga Laura-Lotta liigutus näitas, et ta on tõeline daam, kuid ise ta seda ei tunnistanud. Minusse suhtus ta üleolevalt, kuid selles üleolekus oli tunda märke soojast poolehoiust. Praegu ei suuda ma kirjeldada tollase armumise suurust.

Astusin liinibussist maha. Kalmistu oli inimstest tühi. Jaheda talvetuule käes konutas vaid üksik lillemüüja. Minul lillede ostmiseks raha ei olnud, niisiis pidin temast lihtsalt mööda astuma. Leidsin jälgede järgi üles suuna, kuhu matuselised olid läinud. Sammusin lumivalgel teel mööda suuri veeldunud jäljeridu. Laura-Lotta omasid ma nende hulgast ei eristanud.

Kalmistul oli äkki rammestav vaikus. Vaid ladvad kohisesid.

Sel hetkel nägin ma jälge, mis võis tõenäoliselt kuuluda Laura-Lotta jalale. Jäin selle ette seisma ja tõmbasin sügavasti hinge. Vedasin kinganinaga jälje ümber ringi, kujutledes, et saapanina on Päikesesüsteem, mis sooritab Galaktika tsentri ümber oma igavest ringkäiku. Või veel parem: saapaninaring on nagu minu käte haare, mis on ümbritsenud ja ümbritseb kunagi uuesti Laura-Lotta nõtket pihta. Suviti armastas Laura-Lotta mummulisi seelikuid, mille tausttoon sobis hästi minu käte värviga. Järelikult minu käed elavadki tema pihal, igal pool mujal on nad justkui võõrsil.

Kõige esimesena tuli mulle pähe Armastuse Vanne: KAS LAURA-LOTTA VÕI MITTE KEDAGI! Esialgu näis, et elu poolt pakutav võimalus on "mitte kedagi". Muidugi oli kurb üksi jääda, kuid ihaldatuta tundus kõik mõttetu. Kui kõik on absurdne, muutuvad üldkehtivad tõsiasjad pisiasjuks. Ja oh seda imede imet, elu pakkus mulle siiski ka võimalust "Laura-Lotta"!

Seda võimalust ma nüüd nautisingi, kuniks elu ja tervist antud.

Lõpuks nägin ma matuselisi. Laura-Lotta seisis lahtise haua lähedal, et teda näha,pidin ma inimezte vahelt läbi kõndima. Mind nähes pilgutas Laura-Lotta tervituseks kiiresti oma mõlemaid silmi. Hea, et ta ei pilgutanud ühte silma - seda oleks valesti tõlgendatud ("oh seda patust häbitut naisterahvast: flirt otse kirstu kõrval! Maailm on hukka läinud...")

Tal olid tuulest punased põsed. Tema nukker pilk oli suunatud õppejõu kooljakaamesse näkku. Ta hoidis käes märtsikellukesi.

Kui lugeja tahab teada, mida räägiti kalmistul tollel varakevadisel pärastlõunal, pööraku ta ülaltoodud mõtted abieluõnne kohta ümber. Mõelgu ta asjadele, mis võiksid olla abielusakramendi vastanditeks. Kurbusest ja leinast saab siis alati õige pildi.

Haud aeti kinni ja rahvas läks laiali. Laura-Lotta küsis, kas ma ei tahaks koos temaga veidi jalutada. "Siin on nii ilus valge ja..."

"Ja vaikne," lisasin.

"Aga kui pimedaks läheb, siis siin nii rahulik enam polegi."

"Kas sa kardad siis surnuid?"

"Ma ei karda neid, kuid ma ei taha ka nendega tegelda, nagu sina. Miks sa valisid arsti elukutse?"

Me jalutasime eemale ja olime peatselt kõigi nägemisulatusest väljas. Me jätsime sulalumele mustavaid veejälgi.

Puude vahelt sirendas lagendik, kusagil selle taga pidi asuma Püha Birgitta klooster.

"Ma tahan inimestest kõike teada saada. Ma tahan inimese saladustest tühjaks pigistada."

Varblased säutsusid okstel ja nokkisid pihlapungi. Veed vulisesid.

"Inimest ei pigista sa iialgi tühjaks. Mida rohkem sa pigistad, seda rohkem jääb temasse saladusi."

Ma vaatasin teda. Leinariietes tüdruk seisis armsalt naeratades minu ees, tema ümmargused põlved põtkisid tasakesi musta seeliku äärt. Ta hoidis oma käsi taskus, soengut aga kõigile tuultele valla. Mul tuli kange tahtmine teda korraks pigistada ning ma haarasin ta käte vahele. Surusin ta oma rinnale ja pigistasin, pomisedes midagi arusaamatut nagu seda oli teinud ka Waltersloot pärast ülessulamist.

Laura-Lotta vaatas mind üllatunult. "Kas sa võtsid seda pigistamise asja nii tõsiselt?"

"Jaa, väga," vastasin ja vaatasin talle hullunud pilgul otsa.

Ta vaatas mu silmi, siis suud ja mina pidasin seda pilku suudluse algussignaaliks. Suudlesimegi. Tundsin iga oma ihurakugaa, kuidas ta käed pikkamisi taskutest välja tõmbas ja tasahilju mu õlgadele poetas.

"Pigista mind, kui tahad," lubas ta moondunud häälel, "ainult ära tee haiget. Ja palun ära armu minusse."

"Ma olen juba armunud," oigasin ja lõdvendasin haaret. "Sa ei tea, kuidas ma sinu järele igatsen."

"Kui oled armunud, siis hoia minust eemale nagu pidalitõbisest," sosistas Laura-Lotta minu embuses. "Ma ei ole milleski kindel ja võin sulle kohutavalt haiget teha, isegi surma tuua."

Katsin suudlustega tema tuka, tema väikesed puhtad kõrvad, tema tuulepunased põsed.

"See pole võimalik," sonisin ma otsekui mingis religioosses ekstaasis. "Kuidas see on võimalik, kui see pole võimalik... ei, see pole võimalik..."

"See on võimalik," ütles ta resoluutselt. "Sina lihtsalt ei tea. Mida tead sina minu hingest? Mitte midagi! Ja lase mind nüüd palun lahti, mul on vaja minna. Noh, kähku!"

III osa