Sellest lähtuvalt käesolev konventsioon sätestab järgmist:

Artikkel 1. Kõiki mis tahes soost armastajaid hoiatatakse, et armastus on küll õnnistus, kuid samas ka midagi väga ohtlikku ja ettearvamatut ning võib põhjustada tõsist kahju. Sellest lähtuvalt peaks igaüks, kes plaanib armastama hakata, endale teadvustama, et tema keha ja hing võivad saada eri tüüpi haavade märklauaks ning et nad ei saa oma partnerit mis tahes hetkel süüdistada, kuna mõlema osapoole risk on sama suur.

Artikkel 2. Kui inimene on kord saanud pihta Cupido juhuslikult tulistatud noolega, peaks ta paluma vibukütil tulistada sama nool ka vastassuunas, et mitte saada haava, mida nimetatakse „vastamata armastuseks“. Kui Cupido peakski niisugusest žestist keelduma, sätestab nüüd väljakuulutatud konventsioon, et haavatasaanud partner peab oma südamest noole eemaldama ning prügikasti viskama. Et seda garanteerida, peavad asjassepuutuvad isikud vältima telefonikõnesid, interneti teel sõnumite saatmist, lillede läkitamist, mis niikuinii alati tagasi saadetakse, ning kõiki teisi võrgutamiskatseid, kuna need võivad anda lühiajalisi tulemusi, mis osutuvad mõne aja pärast niikuinii petlikeks. Konventsioon sätestab, et haavatasaanud inimene peaks kohe teiste inimeste seltskonda otsima ning püüdma kontrolli alla saada kinnisidee: „See isik on väärt, et tema eest võidelda.”

Artikkel 3. Kui haava on põhjustanud kolmandad osapooled ehk teisisõnu — kui armastatu on hakanud huvi tundma kellegi teise vastu kui eelpool mainitud, siis on kättemaks rangelt keelatud. Sel juhul on lubatud pisaraid kasutada, kuni silmad ära kuivavad, lüüa seinu või patju, vestlustes sõpradega oma ekspartnerit taga rääkida ning püüda tõestada tema täielikku maitselagedust, kuid ilma tema au riivamata.
Konventsioon sätestab artiklis 2 sisalduva reegli täitmise: otsida teiste isikute seltskonda, eelistatavalt kohtades, mida ei külasta teine osapool.

Artikkel 4. Kergete haavade puhul, mis siinkohal klassifitseeritakse kergeteks petmisteks, kergesti üleelatavateks plahvatuslikeks kirgedeks ja mööduvaks seksuaalse huvi puuduseks, tuleks rakendada ohtralt ning kiiresti Andestamise nimelist ravimit. Kui seda ravimit on kord kasutatud, ei tohiks inimene kunagi enam oma otsusest taganeda, isegi mitte üht korda ning teema tuleks täielikult unustada ning seda ei tohiks iialgi kasutada argumendina tüli või vihastumise käigus.

Artikkel 5. Ainus ravim, mis võib aidata paraneda saatuslikest haavadest, mida tuntakse ka „lahkumineku” all, kannab nimetust Aeg. Ei ole mõtet otsida lohutust ennustajate juurest (kes ütlevad alati, et kaotatud armastaja tuleb tagasi), romantilistest raamatutest (millel on alati õnnelik lõpp), seebiooperitest, televisioonist või teistest säärastest kohtadest. Inimene peaks äärmuslikud kannatused läbi elama, hoidudes täielikult narkootikumidest, rahustitest ja pühakute poole pöördumisest. Alkohol tuleb kõne alla vaid sel juhul, kui piirdutakse kahe klaasi veiniga päevas.

Lõppsätted: Erinevalt relvastatud konfliktis haavatasaanutest ei ole armastuses haavata saanud inimesed ei ohvrid ega piinajad. Nad teevad valiku millegi kasuks, mis on osa elust, ning sellest tulenevalt peavad nad suutma hakkama saada nii agoonia kui ka ekstaasiga.
Ning need, kes ei ole iialgi armastuses haavata saanud, ei saa mitte kunagi öelda: „Olen elanud”. Sest nad ei ole seda teinud.

© Tõlge: Kirjastus Pilgrim