Paulo Coelho kolumn: Ostukeskuse järjekorras

 (4)
Paulo Coelho kolumn: Ostukeskuse järjekorras
Foto: Ilmar Saabas

Üks minu ameeriklasest eakaaslane, kelle nimi on D. H., tegi omal ajal kaasa kõik 1960ndate ja 70ndate hullused — narkootikumid, seks ja rock’n’roll ning kõikvõimalikud muud liialdused. Olgugi et ta kannab praeguseni hipiriideid, on temast saanud eluga rahu sõlminud koduperenaine, kes on õnnelikus abielus ning kelle lapsed juba täiskasvanud.

Nagu me kõik, kes me oleme need ajad läbi elanud, mõistab ka tema endiselt, et kõige erilisemad asjad on peidus tavaliste inimeste eludes.

Hiljaaegu seisis D. ostukeskuse järjekorras, ostukäru pungil täis sisseoste, ning ootas ühe naise järel, kes asetas sama suure sisseostude hunniku kassalindile.
Tundus, et kõik läks sel päeval aeglaselt: tütarlaps kassas kontrollis kiirustamata tema ees seisva kliendi oste ning D. asus pärast „järgmise kliendi” sildi lindile asetamist täies rahus oma ostukäru tühjendama.

Järsku aga pööras tema ees seisev naine ärritunult ringi ning hüüdis:
„See tüdruk ei oska oma tööd teha, no vaadake, kui aeglane ta on! Teie asemel läheksin ma küll teise sappa: olen oodanud siin terve igaviku! Poe omanikud peaksid alati panema suure sildi üles, kus on öeldud, et kassapidaja on alles õpilane!” Ning ta kaebles valjult edasi, nii et kogu ostukeskus kuulis, kui halva teeninduse osaliseks ta on saanud.
„Olen siin passinud pool tundi!” hõikas ta.

D. mõistis, et naisel on õigus, kuid ta oli juba jõudnud suure osa oma sisseostudest kassalindile asetada ega olnud tal enam mõtet kõike uuesti ostukärusse tagasi laduda. Kuna tal ei olnud ka kiiret, asus ta tegevuse juurde, mida ta tavaliselt säärases olukorras viljeles — kasutas ootamiseks kuluvat aega palvetamiseks.

Ning sel hetkel tajus ta midagi väga olulist: isegi ostukeskuse järjekorras on võimalik natuke Jumalaga vestelda. D. jutustas mulle, et ta kuulis järsku selliseid nõuandeid nagu „Ära tee nii nagu teised, nad võitlevad Jumaliku Aja vastu. Seisa kohal, naudi aega ning uuri, mis toimub Sinu ümber, vaata teiste inimeste nägusid … Need on asjad, mida sa peaaegu iialgi enam ei tee”.

Ning ta talitaski nõnda. Naine tundis enda üle valguvat võimsat rõõmulainet — ta ei olnud enam lihtsalt ostukeskuse järjekorras, vaid sulandus maailma, mis oli täis värve, vestlevaid, ostvaid ja kaupu uurivaid või omavahel pisiasju arutavaid inimesi — ühesõnaga, nad tegid kõike seda, mida teeme automaatselt iga päev, mõistmata tegelikult, et see ongi osa inimolemusest. Esimest korda oli ta teadlik kohast, kus ta viibis, olgugi et oli seal sisseoste teinud juba aastaid. Ta märkas asju, mida ta polnud iialgi varem tähele pannud.

D. tundis aina suuremat rõõmujoovastust. Lõpuks sai tema ees seisev naine vahetpidamata vandudes oma arve makstud ning käes oli D. järjekord. Ta valmistus pikaks ootamiseks, kuna vaene õpilane oli eelmise kliendi käitumisest väga ehmunud.
Kuid just sel hetkel tuli kassapidaja juurde poe vahetuseülem ning ütles: „Käes on sinu lõunavaheaeg. Debbie vahetab su välja.”
Kogu kärast hoolimata ei olnud vahetuseülem midagi märganud. Nii juhtus seetõttu, et Jumalik Aeg on määranud meile kõigile ka lõunapausid. Tütarlaps tõusis ning teine, Debbie-nimeline töötaja asus tema kohale. Vähem kui viie minutiga oli D. maksnud ning ostud kottidesse seadnud. Teel välja kohtas ta enda ees seisnud vihast klienti.

„Küll teil ikka veab!” kuulis D. teda endale ütlevat.
„Võib-olla. Või on asi hoopis selles, et teie otsustasite negatiivselt käituda ning kõik võttis palju rohkem aega. Igal juhul mina otsustasin teie kannatamatusega mitte kaasa minna ning nautisin aega. Ja teate mis veel? Ma ei ole kunagi varem märganud üht asja, mis moodustab osa mu reaalsusest. Ajast, mis kulus ootamisele, sai aeg, mille kestel sain aru oma elu ühest osast.”

© Tõlge: Kirjastus Pilgrim
www.paulocoelhoblog.com