Paulo Coelho kolumn: Vastutus ja risk

 (1)
Paulo Coelho kolumn: Vastutus ja risk
AP/Scanpix

Sõna „vastutus” (inglise keeles responsibility) ladinakeelne tüvi paljastab tema sisu: võime vastata (respond), reageerida.
Vastutusvõimeline sõdalane suudab jälgida ja õppida. Ta suudab olla isegi „vastutustundetu“: mõnikord laseb ta olukorral end kaasa viia ega reageeri sellele.

Kuid ta on saanud omad õppetunnid, kuulanud mõningaid nõuandeid ning olnud piisavalt alandlik, et abi vastu võtta.
Vastutustundlik sõdalane ei ole inimene, kes asetaks kogu maailma raskuse oma õlgadele. Pigem on ta keegi, kes suudab antud hetke väljakutsetega tegeleda.
Muidugi on ka temal mõnikord hirm, kui ta satub silmitsi raskete otsustega.
„Selle küsimuse lahendamine on Sinu jaoks liiga raske,“ ütleb talle mõni sõber.
„Mine edasi, ole julge,“ soovitab teine.
Ning tema kahtlused muutuvad aina tugevamaks.
Pärast paari piinarikast päeva tõmbub ta oma telgi nurka, kus ta tavaliselt istub, et mediteerida ja palvetada.
Ta näeb end tulevikus. Ta näeb inimesi, kes saavad tema suhtumisest kasu ning ka neid, kes saavad seeläbi haiget. Ta ei taha põhjustada mõttetuid kannatusi, kuid ta ei soovi samuti oma teelt kõrvale kalduda.
Sõdalane laseb otsusel end ise ilmutada. Kui ta peab ütlema „jah“, teeb ta seda julgelt. Kui ta peab ütlema „ei“, teeb ta seda kartmatult. Kui sõdalane võtab vastutuse, peab ta oma sõna.

Inimesed, kes annavad lubadusi, ei suuda säilitada eneseaustust ning tunnevad oma tegude pärast häbi. Niisuguste inimeste elu koosneb eest ära jooksmisest. Nad veedavad palju rohkem energiat oma sõnast mitte kinni pidades, kui seda teeb Valgusesõdalane oma lubadustest kinni pidades.
Mõnikord võtab ka tema enda kanda rumala vastutuse, mis lõpeb tema ohtu sattumisega. Ta ei korda enam niisugust erilist suhtumist — kuid ka sel juhul peab ta oma sõnast kinni ning maksab hinda oma impulsiivsuse eest.

Muidugi kuuleb ta teda mitte soosivaid arvamusi, kuid enne millestki kinnihaaramist püüab ta alati välja selgitada, kas inimene, kes niisugust arvamust väljendab, on kunagi teinud oma tööd paremini kui tema. Tavaliselt on lugu nii, et need, kes kritiseerivad, ei ole iialgi täitnud omaenda unistusi — ainult võitjad on kannatlikud ja lahked.
Miks nad siis kritiseerivad?

Sest iga sammuga, mis sõdalane edasi astub, jääb kriitik ühe sammu tahapoole. Tema jaoks on raske nõustuda sellega, et keegi teine saavutab midagi, mida tema pidas võimatuks.
See ei tähenda, et ta astub valesid samme: ta teeb palju vigu, aga sellest pole midagi. Vigade tegemine on osa rajast, vigade parandamine on osa vastutusest.

Selleks, et teha vähem vigu, puhkab sõdalane aeg-ajalt ning tunneb end õnnelikuna elu väikestest asjadest. Ta teab, et alati pingul keeled lähevad lõpuks häälest ära. Hobused, kes aina üle takistuste hüppavad, murravad lõpuks jala. Vibud, mida iga päev painutatakse, ei tulista nooli enam sama jõuga.

© Tõlge: Kirjastus Pilgrim

www.paulocoelhoblog.com