Pihtimus: mu laps kaotas esimes klassis oma fantaasia ja enesekindluse
Enne kooli oli Oskar* äärmiselt suur kunstihuviline. Juba paariaastaselt hakkas ta värvidega mökerdama ja enne kooli joonistas uhkemaid pilte kui nii mõnigi vanem laps. Tema pildid olid alati huvitavad või kerge kiiksuga, näiteks joonistas ta hoopis rohelise puu siniste lehtedega või oli päike lilla või oli koeral viis jalga või lehmal kingad jalas. Ta teadis väga hästi, kuidas asjad tegelikus elus on, aga joonistades lasi ta end täiesti vabaks ja tema joonistused lahutasid kõigi meelt. Esimeses klassis tuli ta kord tusase näoga koju ja mure põhjuseks oli saamata jäänud kiituse kleeps oma joonistuse eest. “Õpetaja ütles, et koerad ei ole roosad,” kurtis ta mulle. Nojah, ega nad polegi, aga mis siis? See ei jäänud esimeseks korraks — mõne aja pärast kui Oskar joonistas siilile kübara pähe, palus õpetaja tal “rumaluste sodimise” lõpetada. Võtsin selle koosolekul teemaks, kuid vastus oli midagi stiilis me-saame-aru-et-tal-on-elav-fantaasia-aga-laps-peab-oskama-kujutada-reaalsust või mingi muu selletaoline jama, täpselt ei mäleta. Enne kui ma arugi sain, joonistas mu laps hoopis teisiti — koolist tagasi toodud pildid olid pehmelt öeldes igavad, neis ei olnud fantaasiat ega eripära. Need olid koolis näoitustel teiste kõrval täpselt sellised, nagu kõigi teiste laste joonistused. Sama hästi oleks võinud lihtsalt kõikidest ühe seinale panna…
Oskaril polnud juba enne kooli kirjutamisega suuri probleeme, st ta oskas kirjutada kõiki trükitähti. Ta õppis need ära juba viieselt ja jättis mulle mõnikord kirjakesi — kirjapilt ei pruukinud õige olla, aga ta teadis täpselt, kuidas mingeid tähti kirjutada. Võiks isegi öelda, et tal oli lõpuks äratuntav käekirigi vlja kujunenud. Koolis kujunes sellest aga suur probleem. Kui poiss teatas õpetajale, et tema juba teab, kuidas mingit tähte kirjutada, kutsuti ta tahvli ette ja ta maalis sinna suure R-tähe. Siis tehti talle kolmekümne klassikaaslase ees selgeks, et tema R on vale, sest esiteks on sellel liiga pisike paun ja teiseks liiga pikad jalad. Samamoodi nagelesid nad kõikide teiste tähtedega, kuni lõpuks olid kõik Oskari tähed eeskujulikud, võrdsete joonte ja kriipsude ja paunadega, täpselt sellised nagu tuhandetel teistel. Ma ei tea ühtegi täiskasvanut, kes täpselt selliseid tähti kasutaks ja no ma saan aru, et kirjatehnika poolest on see vajalik, aga minus tekitas see küll vastikustunde, justkui vorbitaks seal klassiruumis identseid roboteid.
Oluliseim asi, mille mu poeg kooli jättis, oli tema enesekindlus. Kui ta varem jutustas meile kõiksuguseid nalju kokku, näitas uhkusega oma joonistusi ja nii edasi, siis nüüd hakkas ta pidevalt endas kahtlema. Ta kustutas täiesti ilusaid lauseid, sest need olid “liiga kõverad” või kaotas jututuju, sest oli öelnud liiga palju “ja siis”. See “ja siis” häiris koolis jutustamisel tema õpetajat vist ikka meeletult, et laps isegi kodus seda öeldes ära ehmus ja jutujärje kaotas. Kui ta mõne töö eest kiituskleepsu ei saanud, polnud ta sellega enam ka ise rahul.
Nüüd olen mures oma teise lapse pärast — kas ka temast vormitakse selline robot? Klassijuhataja on küll teine, kuid… Mul on tunne, et laps kaotab esimesse klassi minnes nii palju endast. Kusagile aabitsa lehekülgede vahele kaob suur osa tema eripärast ja andest.
Kallis lapsevanem, kas oled tundnud, et kool on su lapse võimeid pigem piiranud kui arendanud?
