Järgmisel kuul möödub minu pimedaks jäämisest täpselt 10 aastat. See aeg on minu jaoks möödunud ühe silmapilgutusega ja seoses sellega olen viimasel ajal hakanud mõtlema ja end kõrvalt analüüsima ning ma tunnen, et võin enesega üpris rahule jääda. Kokkan, hoolitsen kodu ja mehe eest, olen aktiivne ühiskonnaliige, olen vabatahtlik, õppisin pimemassööriks, blogin, vastavalt võimalustele spordin jne. Selles suhtes, et nälga ma ei jää, korralageduse alla ei upu, riietumisega saan hakkama, iseseisvalt liikumisega tulen samuti toime, kõiksugused argised toimetused saavad tehtud (vahel vajan küll kõrvalist abi ja tervis veab alt, kuid laias laastus jään rahule). Ühesõnaga ma tunnen, et ma pole see puudega inimene, kes ainult võtab ja võtab ja aina tahab, vaid ma annan ka tagasi. Kuid kõige selle suurepäraselt hakkama saamise juures on siiski üks asi, mis on ja jääb arvatavasti alati üheks minu „ämbriks“. See lihtsalt on paratamatus, et pimedatel on mingisugused tegevused, millega alt minnakse. Aga õnneks see pole midagi sellist, mis kahjustaks teisi inimesi või ühiskonda. Pigem liigitub see sinna pimedate huumorinurga alla.

Minu puhul (tean, et ka mitmel teisel pimedal) on tihtilugu nii, et kui keegi kodakondne tänaval vastu jalutab ja täpselt õigel ajal tervitab, siis automaatselt vastad samaga ning hetk hiljem taipad, et ups, too vastutulev inimene tervitas hoopis A) minu selja taga olevat inimest või B) kõneles kellegagi telefonis. Jah, selliseid olukordi on mul selle pimeduse jooksul olnud lugematu kord ja iga kord ma tõotan endale pühalikult, et KÕIK, järgmisel korral ma ei tervita mitte kedagi vastu, kui inimene just ei ütle tervituse lõppu minu nime… Aga mis te arvate, et see päriselt ka nii läheb? Muidugi mitte! Järgmine kord on täpselt samasugune nagu kõik need eelnevad korrad. Ma vastan taas võõra inimese tervitusele sõbralikult naeratades.

Kuid kuidas tulla välja sellisest olukorrast, kus piinlikkusest muutub mu pale lausa punaseks nagu ladvaõun?

Viimane kord juhtus see siis, kui sõitsin täis bussis kodu poole ja ühes peatuses istus üks kaasreisija minu kõrvale. Kõik sujus seni suurepäraselt, kuni selle hetkeni, mil hakkas lähenema minu peatus ja mul oli tarvis hakata end vaikselt ukse poole sättima. Viisaka inimesena ei hakanud ma oma juhtkoeraga trügima ega tagumikuga mööda nühkima, vaid küsisin: „Vabandage, kas väljute?“. Vastust ma ei saanud, sest mul jäi selline pisike asi märkamata, et vahepeal oli mu kaasreisijast pinginaaber minu kõrvalt lahkunud ja ma pidasin monoloogi oma „nähtamatu sõbraga“, kes loomulikult istus minu kõrval, eks ole. Neid vestlusi tühja istekohaga on mul samuti olnud rohkem kui üks.

Või see, et mul on tohutult elav fantaasia ja kui viibin kuskil, siis mul hakkab peas nagu filmilint jooksma ja mul joonistub ümbritsevast oma kujutletav pilt. Mulle meeldib ümbritsevatest helidest, mälestustest ja mälupagasis pesitsevatest pildikestest maalida endale uut „maailma“, mis tihtipeale on reaalsusest grammike ilusam ja helgem paik. Minu maalitud linnaruumis pole täissoditud seinu, lagastatud bussipeatusi, lõhutud pargipinke, kodutuid, lagunevaid ja räämas maju, tuules veerevat prahti jms.

Kuna kõige parem ja ohutum on maalida endale pilt reisibussis istudes või bussi oodates, sest siis ma ei pea ise liiklust jälgima ja keskenduma, siis olen sattunud ka sellistesse olukordadesse, kus ma istun rahulikult bussis, vaatan unistavalt aknast välja ja kui olen pool tunnikest endale mõtlikku sensuaalset ilmet ette mananud, kujutlenud vaimusilmas endale ette aknast tulenevat imelist vaadet ning siis ühtäkki juhuslikult avastanud — oih, täpselt minu näo ees on aknaraamipost või olen kõik need 30 minutit andunult vahtinud kardinat.

Kõik need eelnevalt kirjeldatud olukorrad on juhtunud minuga üksi olles (no jättes mainimata need kümned ja kümned kaaskodanikud, kes mind samal ajal ümbritsesid), kuid üks viimaseid selletaolisi apsakaid juhtus mul sõprade seltskonnaga väljasõidul forellipüüki. Peale minu oli seal veel Joosep, tema vend ja meie kõigi ühine sõber. Enne forellipüüki minemist otsustasid Joosep ja ta sõber poest läbi lipata ning mina koos Joosepi vennaga otsustasime autosse jääda. Seda mulle muidugi ei mainitud, et Joosepi vend otsustas vahepeal ümber ja kui poe ette jõudsime, siis astusid kõik rõõmsalt autost välja ja kuna uksed suleti põhimõtteliselt üheaegselt, siis ma ei eristanud ka ära, et mitu inimest lahkus.

Ma siis otsustasin viisakas olla ja seni, kuni ootame teisi, ajan Joosepi vennaga törts juttu. Nii alustasingi vestlust.

Mäletan, et oma jutu lõpetuseks küsisin midagi, kuid vastust ma ei saanud. Natuke oli imelik küll, et üldse ei reageeri, aga mõtlesin, et võib-olla valisin kogemata sellise teema, mis ei kõneta või ei oska inimene kaasa rääkida ja nii vahetasin teemat. Vahepeal väntasin autoakna alla, kuna jõhkralt palav oli. Lobisesin siis edasi, kuid panin tähele, et ka teine teema jätab Joosepi venna täiesti tuimaks ja ükskõikseks. Selle peale keerasin end esiistmel ümber ja vaatasin taha istmele ning küsisin: „Elad või?!“. Selle peale ei saanud ma samuti vastust ja no see oli juba enam kui kahtlane.

Selle peale otsustasin kasutusele võtta abinõu ehk et jäin hiirvaikseks ja kuulatada, kas ma inimese hingamist või kohalolekut tajun. No ja siis sain ma pime ka lõpuks aru, et ma olen terve selle aja autos üksi istunud ja mulle omaselt žestikuleerides hoogsalt omaette vestelnud. Kui seltskond poest naasis, siis neil oli nalja nabani, sest ega meie auto polnud parklas ainukene, vaid kõrval oli veel autosid ja inimesi ning nii nad kujutasid elavalt ette, mismoodi kõrvalolijad mind jälgisid ja mõtlesid, et sellel ununesid küll vist täna hommikused tabletid võtmata.

Aga vähemalt on need enamasti ühekordsed kohtumised ja iga kord on uued inimesed ja seega tegelikult vahet pole. Kuigi ma isegi ei tea, kas eelistada, et kui ma käitun kuidagi kahtlaselt, et siis inimesed saaksid aru, et olen pime ja see on sellepärast nii või eelistan seda forellipüügi varianti, kus kõrvalolijad arvavad, et ma saan iseendaga lihtsalt imeliselt hästi läbi.

Põhjalikumalt Kai tegemistest saad lugeda tema blogist — SIIT!