Pireti päevik: 11. päev
Kohati isegi nii palju, et ma söömise vältimiseks parema meelega hoopis midagi muud teeksin.
Nii olen ma pärast toidupäeviku täitma hakkamist vältinud poes käimist. Sest ma kardan teha valesid valikuid! Kuid samas ei ole ma enam üldse kindel, mida ma süüa võiks. Isegi isu on justkui kadunud. Peidan end kohvitassi, veeklaasi, sooja röstsaia ja arvuti taha. Seal on hea ja turvaline - isegi nälg ei meenu. Ja kui meenub, saab alati uue sooja joogi teha.
Üleeile läksin poodi, kuid puuviljadest kaugemale ei kõndinud. Seisin lihtsalt ja tulin poest välja. Midagi ostmata. Õhtul sõin kodus kaks võileiba ja läksin magama.
Eile käisime kolleegiga lõunaeinet otsimas. Kuna keegi palus tuua ka hamburgerieine, siis seisime oma veerand tundi keset toitu ja söövaid inimesi ning ootasime...
Sain aru, et hamburgeri isu mul ei ole. Täna mitte.Siinkohal meenus dr Ehala eelmise visiidi jooksul antud kodune ülesanne:
mõtiskleda teemal ISU ja NÄLG
ning vastata küsimustele:
Ma vastan neile küsimustele, kuid mitte täna ja praegu. Vaid siis, kui oskan neid sõnastada.
Ent söögist rääkides: hamburgerirestoranist väljudes palusin kolleegil toidupoodi kaasa tulla - ehk on nii julgem või umbes nii.
Taaskord ei kõndinud ma puuviljaosakonnast kaugemale, kuid minu õnneks oli sealsamas ka värskete salatite lett. Ja ma tegin oma valiku: üle väga pika aja võtsin ma jälle salatit. Sellist, mis lehtsalatist, tomatist, juustus, suitsukanast ja röstleivakuubikutest kokku segatud. Magustoiduks valisin suure puuviljasalati, naturaalses mahlas ja värsketest viljadest.
Sõin aeglaselt ja mõnuledes. Püüdsin isegi keskenduda ja mitte vastasistuvate lõunatavate kolleegidega vestelda.Mida amps edasi, seda rohkem tundsin ma rahulolu.
Ma tundsin toidu maitset, kuulsin nii ahvatlevat krõmpsuvat häält, toidu lõhn ja selle värv tegid mu meele rõõmsaks. Ma premeerisin ennast ilusa päeva puhul ja õnnestunud toiduvaliku eest...
See päev kestis tööl pikemalt kui tavaliselt. Õhtul tähistasime ka kolleegi sünnipäeva. Sõin väikese karbi kartulisalatit ja pisikese killu torti, kuid nende juurde jõin kolm pokaali vahuveini.
Jah, kolleegid teavad, et ma seda päevikut siin kirjutan. Muidugi tögasid nad mind, et kas ma ikka need toidupatud ka päevikusse kannan? Nii oli plaaniski ja seda just praegu ka tegin.
Kuid kas need on ikka toidupatud? Kas tõesti teen ma valesti või suisa pattu (see on viimasel ajal suisa moesõnaks saanud), kui söön seda, mida parasjagu himutsen?
Kas tõesti pean ma end korrale kutsuma juhul, kui mul on Baltijaama-pirukate-isu? Aga kurgi- ning avokaado-isule võin julgelt järele anda?
Mul on hea meel, et neid ridu siin loetakse ja siiani loetud on. Ma ei solvu, kui keegi näpuga näitab. Ning kohe kindlasti ei solvu ma nende peale, kes nimetutena lihtsalt sappi tõena pritsivad. Kahju vaid, et mõned meist kaasinimestes sageli vaid numbreid näevad - olgu need siis palka, kaalu või rinnaümbermõõtu kuvavad.
Teadsin, et vajan abi. Kuid tean ka, et igal lool on eellugu. Nii tuleb pisut rääkida ka mu tänase toiduvaliku taustast. Ning selgituseks on just siin ilmselt sobivaim koht.
Esiteks: Miks just röstsai ja moos?
Meil on tööl köögis vabalt kasutada erinevad röstsaiad, või, moosid, mesi, suhkrud, kohv, tee ja vesi. Segakollektiivis on oma poolsada inimest. Põhiliselt teeme kõik mõttetööd, seega on kohati suisa vaja magusat süüa. Mõte liigub ju paremini. Kui ei usu, ehk tuleb meelde, kuidas eksameid tehes šokolaadi krõbistasid.
Teiseks: Miks ma nii kaootiliselt söön?
Kõlab ehk uskumatult, kuid ma ei ole võimeline pärast söömist tööd tegema. Muutun koheselt uniseks. Isegi siis, kui söön midagi väikest ja kerget. Usun, et eilne puuvilja- ja rohelisesalatiga valik on kerge küll, kuid ometigi ei suutnudki ma tänu loidusele enam sügavat mõttetööd teha. Absoluutne vastand on aga läinud nädal ja menüü, mis päeviku esimeses nädalas kirjas. Ma tundsin end enamuse ajast siiski hästi, kuigi sõin vähe ja ebatervislikult. Ent mu mõte töötas...
Sel päeval, pärast preemiasalati söömist ei olnud minust töölooma. Nüüd tead sa ka põhjust!
