Põõsas püksis ja pahmakas kaenla all — kas räpakus on naiste seas uus trend?
Madonna on, tõsi, piisavalt rikas ja mõjuvõimas, et endale poiss-mängukanne saada isegi siis, kui tal kasvab kaenla all haisev põõsas. Raha ja kuulsus ju ei haise. Sama kehtib ühe kuulsa näitlejanna kohta, kes televisiooni jutusaates avalikult kirjeldas, milline puhmas võrsub tema aluspükstes. Aga mis juhtub tavalise naisega, kes rumalast peast kuulsuste eeskuju järgib?
Mis puudutab kubemekarvu, siis siinkohal meeste arvamused ilmselt lahknevad. Olen kuulnud üht ja teist, mõni eelistab loomulikkust, mõni ei suuda rahulikult vaadata korralikult piiratud “maandumisradagi”. Olen jõudnud järeldusele, et mehe eelistuse järgi saab kohe aru, kui palju kulutab ta aega porno vaatamisele, aga sellest edaspidi.
Karvaküsimus hõlmab peale ilu ka haisu
Ihukarvade vabalt vohada laskmine oli minu teada viimati moes hipiajastul ehk umbes 1970ndatel. Siis lasid naised karva kasvada ka oma sääred ja traavisid nõnda uhkelt lühikestes seelikutes ringi. Ka kodus, kus mina üles kasvasin, oli naispere üsna vanamoodne. Nõukaajal ei tehtud samuti säärte raseerimisest suurt numbrit ja mäletan, kuidas koolipingiski kinnitus mu lummatud pilk keemiaõpetaja jalgadele — tema läbipaistvate sukkpükste all keerdusid nagu päevakoerad paksud mustad tuustid.
Kaenlaalused oli teine teema. Ema ulatas mulle esimest korda Leningradi žiletid, kui olin umbes 12-aastane. Õpetades, mida žilettidega teha tuleb, põhjendas ema, et karvased kaenlaalused hakkavad higistades vastikult haisema. Välisest esteetikast ei teinud ta juttugi, tähtis oli hügieen. Praegugi, tunnistan ausalt, olen mõnikord paarinädalase haiguse või koduse puhkuse ajal žiletid unustanud ja tundnud kohe, et pese või ära pese, higilehka karvastelt kaenlaalustelt päris ära ei saagi. Selles valguses on Madonnale ja temaga voodis aelevatele toyboy’dele päris õudne mõelda.
Sama jutt kehtib kubemekarvade kohta. Lugesin kusagilt, et kui tuli moodi brasiilia vahatamine, surid kubemetäid sisuliselt välja. Mõelge, milline elu kihas 1970ndatel hipide püksis! Samal põhjusel ehk täide peletamiseks ajasid end karvutuks prostituudid juba sel ajal, kui polnud veel televisioonigi, rääkimata “Seksist ja linnast” ning brasiilia bikiinivahatamisest.
Karvutu ihu on pornotööstuse produkt?
Kõige eelneva valguses palvetan moejumala poole, et karvane naisekeha ei muutuks uueks suureks trendiks. Kuigi üldiselt rõõmustan väga, kui mõni teine naine minust koledam välja näeb, on siiski asju, mille puhul solvab ühe sookaaslase ränk eksimus tervet naissugu. Karvad on just see teema. Igaüks, kes käib ringi raseerimata kaenlaalustega, solvab mind kui naist isiklikult.
Vajusin nüüd mõttesse teise äärmuse üle. Kas nn brasiilia bikiinivahatamine (võhikutele: bikiinipiirkonnast eemaldatakse viimnegi karvaudemeke) on sama ebanormaalne kui karvasena ringi käia? Minu jaoks on see mood samuti väga rõve. Ka mõned meestuttavad on vintispäi pihtinud, et nähes naisterahva hargivahel purupaljast ihu, vajub neil kohe lonti, sest neile kangastuvad basseinis hullavad väikesed tüdrukud. Räägitakse, et karvade täielik mahaajamine on alguse saanud pornotööstuse võidukäigust. Seal on karvutustamine paratamatu ja praktiline. Esiteks aitab see vältida igasuguste satikate levikut ja teiseks poleks puhma vahelt mitte kui midagi näha. Nii, kõlab usutavalt — aga milleks see jama lihtinimese püksikutesse ja voodisse? Ma ju ei tahagi, et mingi pervert mind andunult jõllitaks. Ja raske uskuda, et terve ja normaalse mehe suguiha põhineb ainult sellel, kui täpselt ta minu anatoomiat näeb.
Mnjah. Kõike seda arvesse võttes on mul tuline kahju, et naiste seltskonnas, kus ei peeta mingiks tabuks menstruatsiooni ja seksipoose puudutavat, on ihukarvad ka tänapäeval veel selline teema, mida naljalt omavahel jutuks ei võeta. Ma küll tahaks teada, mida teised naised sellest või teisest trendist arvavad ja kuidas ise käituvad.
Naisteka lugeja, kas Sina oled piisavalt julge, et sel teemal kommentaariumis mõtteid ja kogemusi vahetada?
FOTO: Madonna Instagram
