Üle-eelmises ajakirjanumbris hüüdis Liina Tõnisson oma abielule tagasi mõeldes: „Ma olin nii loll!“ Nõnda võiks hüüda absoluutselt iga naine, kellel jätkub vähegi otsekohesust ja avameelsust.
Minu esimeseks suuremaks tööks Noorte Hääles oli rubriigi „Punkt pandi ülemkohtus“ toimetamine. Aasta oli 1964 ja tollal arutati lahutusasju algul rahvakohtus, siis anti aega äraleppimiseks ning lõpliku otsuse tegi ülemkohus. Sellise rubriigi toimetamine oli ajakirjaniku jaoks sulaõnn, sest inimeste omavahelistest suhetest sai tollal vähe kirjutada. Nüüd on asi teistpidi levist väljas. Kui vaadata „Kodu keset linna“, siis ei kõnele selle tegelased ühestki raamatust ega sotsiaalsest probleemist. Kogu elu on ainult suhted, suhted, suhted. Nagu suures osas naisteajakirjadeski. Igav igatahes. Nagu igasugune ühekülgsus.
Seoses rubriigiga „Punkt pandi ülemkohtus“ lugesin läbi kümneid lahutusetoimikuid ja kuulasin kümneid lahutusprotsesse. Siis oli mul tõesti nooruse tõttu naiivne lootus, et suudan tabada tükikesegi jäämäe veealusest osast, killukese saladusest, mis viib perekonna lahku. Muidugi olin ma selleks ajaks lugenud „Punast ja musta“, „Forsyte’ide saagat“ ning „Anna Karenina“ algus oli mul peas: „Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.“
Aga kuuekümnendad aastad olid omakorda isemoodi aastad. Inimene jõudis kosmosesse ja paistis, et teadus suudab ka maa peal kõik suured probleemid lahendada. Tundus, et see on ainult päevade või kuude küsimus, kui teatatakse, et vähiravim on leitud. Kui inimene on nii võimsaks saanud, miks ei peaks ta siis oskama oma elu hästi elada?
Retsepti ei ole
Mida rohkem saame maailmast teada, seda selgemaks saab, et õnneliku elu retsepti tegelikult polegi. Või kui tsiteerida piiblit, siis: kes lisab teadmisi, lisab valu. Ometi on elutarkust, mis aitab iga peret.
Mis on meie, naiste, suurim patt? Me tahame võtta endale jumala rolli, me tahame muuta teist inimest oma näo järgi. Ent kujutlegem maailma, kus kõik inimesed oleksid ühesugused. Me sureksime paari päevaga igavusse. Rääkimata sellest, et siis poleks kunsti ega kirjandust, sest igav inimene ei suuda midagi luua.
Ent igal asjal maailmas on mitu tahku. Igav praegune elu ju pole, sest valikuid on oi kui palju. Valikutest hoolimata istub suur osa peresid kõik õhtud teleka ees. Mina oleksin sellise eluga ainult siis nõus, kui oleksin rinnust saadik halvatud. Tollest „Punkt pandi ülemkohtus“ tegemise ajast on mul meeles ühe tüdruku kiri: „Pärast vanemate lahutust elame emaga kahekesi. Kõik on meil puhas ja korras. Me oleme alati tõsised. Vahel tunnen õudselt suurt puudust isast, tema lõbusast jutust, tema kergemeelsusestki.“
Või teine lugu. Selles peres olid mees, naine, laps ja armuke. Naise sõbrannad lõid muudkui käsi kokku ja imestasid, miks naine küll kannatab, miks ta skandaali ei tee. Naine vastas: „Aga mulle meeldib mu mees väga.“ Läks mitu kuud ja armuke hakkas mehelt nõudma: „Millal sa päriselt minu juurde tuled? Kas su naine skandaale ei teegi?“ Kuna hoopis armuke hakkas skandaale tegema ja tingimusi seadma, oli tema see, kes mängust välja kukkus.
Peale selle vea, et peres püüab üks teist oma näo järgi voolida, ei taheta ka midagi juhuse hooleks jätta. Kes pani klaasi nii laua ääre peale, et see maha kukkus? Kes ütles, et seda teed mööda saab otsemini Jõgevale? Üks noor pere naljatles, et nemad lepivad igal hommikul kokku, kes on sellel päeval süüdlane. Tulgu või tsunami.
Oscar Wilde hoiatab: „Kui mees seltskonnas oma naisele tähelepanu pöörab, siis võib arvata, et ta kodus teda peksab.“
Õnn teeb ilusaks
Meie põlvkonna ajal on inimsuhete avalikus sektoris — kui nii tohib öelda — toimunud suured muutused. Klassikaline perekond, mis pakub laste kasvatamiseks kõige turvalisemat keskkonda, pole enam ainuvalitsev. Suurema vabaduse hea külg on see, et enam ei ole kombeks hingevalule leevendust otsida kohutava skandaaliga, lapsi üksteise tagant varastades või teineteist kas või maha lüüa lubades.
Kiiresti vahetuvate partnerite puhul tekib küll tahtmatult küsimus: kas suhe jõudis üldse sündida, kas see laienes voodi territooriumist ka kaugemale? Mõni aeg tagasi kirjutati seltskonnakroonikas kellestki Monikast, kellel on kodus niisugune raamat nagu Stendhali „Punane ja must“. Monika kurtis: „Selline raamat, et vaatad kogu aeg leheküljenumbreid — kas läheb üldse edasi või… Sellised raamatud on tüütud, ei tõmba.“
Miks ma põlgan Mehhiko seebiseriaale? Vaat sellepärast põlgangi, et need triigivad aju nii siledaks, et inimene pole enam võimeline lugema inimhinge sügavusse minevat „Anna Kareninat“. Klõpsutage telekas kinni ja võtke see Tolstoi romaan käsile. Kui mitu korda te poleks seda lugenud, kui mitut selle põhjal tehtud filmi näinud, raamat on nii kirjutatud, et lehekülge keerates väriseb teie süda Anna pärast nii, nagu ei teaks te tema saatusest midagi.
Lõpetuseks paar lugu elust enesest.
2003. aasta aprillinumbris kirjutasin loo sellest, kuidas vana arm ei roosteta. Tiiut ja Sassi peeti keskkooli lõpus tulevaseks paariks. Sõjavägi ja teised elumuutused viisid nad lahku. 1997. aastal, kui kooli lõpetamisest möödus 40 aastat, said nad jälle Valgas kokku. Kõik algas uuesti, kõik algas jällegi.
Kui käisin kaks aastat tagasi neil Sangastes loo kirjutamise asjus külas, oli õhus veel natuke otsustamisjärgset raskust. Kes teab ette, milliseks on inimene 40 aastaga muutunud? Pealegi oli Tiiu kogu aeg Tallinnas elanud ja kartis pisut maaelu. Nägin neid nüüd paar kuud tagasi taas, kui Sangastes tähistati rukkikrahv Bergi 160. sünnipäeva. Te ei kujuta ette, kui ilusad Tiiu Ivask ja Aleksander Kikas üheskoos välja nägid! Oleks olnud täiesti ajuvaba küsida, kuidas nad elavad.
Või teine lugu. Hiljuti oli vist juba viiekümnendat korda sünnimaal Kanada-Eesti kunstnik Rutt Tulving. Nagu juba traditsiooniks saanud, käisime Estonia teatris. Hommikul saime veel kohvikus kokku ja jagasime teatrimuljeid. Järsku ütles Rutt: „Endel helistas mulle kell üks öösel. Ta palus vabandust, et mu üles ajas, aga ütles, et tal on väga tähtis jutt. Ei, midagi polnud meie kodus Torontos juhtunud. Endel ütles: „Ma armastan sind.““
Enamik meist ei ole nii andekad ja ilusad kui Rutt Tulving ja meie mees ei ole maailmakuulus teadlane Endel Tulving. Aga kuidas enamik meist käituks, kui komandeeringus olev mees helistaks öösel kell üks ja avaldaks armastust? Kardan, et paljud meist karjuksid telefoni: „Oled purjus või mis?!“
Siin ei saa jätta lisamata, et Rutt ja Endel Tulving on üle 70 aasta vanad.
Nii et võib küll saada taeva ja õitseva maa teise inimese käest.
Maailma ühes ilusamas armastusluuletuses, Baudelaire’i „Raipes“, mõõdetakse armastuse suurust sellega, et kui armastatust pole muud järel kui „vaid keset haudu on su haud“, mis saab siis:
Siis, oh mu kaunitar, sa ütle ussidele
sääl all, kus hõikab hukk ja hääb,
et sinu kaduv kest, su kuju õrn ja hele
mu armastuses kestma jääb.
