Intervjuudes mängijate, treenerite ja spordiarstidega ilmnes, et pea kõik jalgpallurid kasutavad traumajärgsete valude leevendamiseks ja nende ennetamiseks rohkesti preparaate, mille toimeained kuuluvad mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite hulka. Kõigil on valuvaigistav toime, neid nimetatakse ka mittenarkootilisteks valuvaigistiteks.
Saates mainiti ravimeid küll firmanimedega, aga toimeainete alusel olid levinumad diklofenak (Voltaren), ibuprofeen (Ibumetin) ja rofekoksiib (VIOXX, nüüdseks kasutuselt kõrvaldatud). Selguse huvides viitame edaspidi ainult toimeainete nimedele, sest eriti vanemad ravimid, mille patendikaitse aeg ümber, on turul erinevate firmanimedega. Seetõttu on oluline, et inimesed teaksid, mida antud ravim sisaldab, mis on toimeaine nimi. Lisaks, toimeaine on igal ravimikarbil kirjas. Tõsi, enamasti väiksemas kirjas kui firmanimi.
Ohutuid ravimeid pole
Viidatud filmi jooksul jõudsid nii autorid kui arvatavasti ka filmi vaatajad järeldusele, et äkksurma (infarkt) põhjustaja on valuvaigistite kasutamine. Teaduslikult võiks ehk seda järeldust vaidlustada, sest kasutatud uuringumetoodika nii üheseid seoseid teha ei võimalda. Siiski tuleb nõustuda, et alus sellisel oletusel ei puudu.
Samas tuleb meenutada, et täiesti ohutud ravimeid pole. Täiesti ohutud ravimid on rohkem müüt kui tõelisus. Kõik ravimid omavad kõrvaltoimeid ning need on enamasti positiivselt seotud kasutatava annuse suuruse ja kasutuskestvusega. Ehk siis, mida suuremaid annuseid ja mida pidevamalt kasutatakse, seda rohkem kõrvaltoimeid ja nende tagajärgi võib oodata.
Samuti sõltuvad ravimite nii soovitavad kui ka ebasoovitavad toimed paljudest muudest asjaoludest nagu näiteks teiste ravimite kasutamine, füsioloogilised eripärad (jalgpalluritel on kindlasti oluline suur füüsiline koormus ja sellest tulenevad muutused organismis) ja kaasnevad haigused.
Üks infarkt/insult enam
Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid blokeerivad ensüümi, mida kutsutakse tsüklooksügenaasiks ja pidurdavad selle kaudu prostaglandiinide sünteesi. See on nende põletiku- ja valuvaigistava toime alus. Samas on prostaglandiinidel ka kasulikke toimeid, mida need ravimid vähendavad.
Prostaglandiinidel on roll mao limaskesta kaitses, kaudselt ka organite verevarustuse tagamisel. Sellest tulenevalt kahjustavad need ravimid mao limaskesta ja võivad viia haavandi tekkele ning isegi haavandi perforeerumise ehk mulgustumiseni. Et sellest pahast kõrvaltoimest lahti saada, leiutati selektiivsemad tsüklooksügenaas-2 inhibiitorid.
“Kuulsaimaks” neist uutest ravimitest, mida nimetatakse koksiibideks, sai rofekoksiib. Preparaat tuli kasutusele kui vähem mao limaskesta kahjustav alternatiiv vanematele mittesteroidsetele põletikuvastastele ravimitele nagu näiteks diklofenak, naprokseen ja ibuprofeen. Samas selgus varsti, et ravim suurendab oluliselt tõenäosust surra südamehaigustesse, mis viiski ta kasutamise keelamiseni. Otsus müügi lõpetamisest tugines kolme aasta pikkusele kliinilisele uuringule.
Kui suur see risk oli ja miks on ta suhteline?
Võrreldes platseeboga oli iga 65 uuringus osalenud inimese kohta üks insult/infarkt rohkem. Suhteline on risk seepärast, et nii nagu ravimid pole efektiivsed sajal protsendil patsientidest, nii õnneks ei teki ka pahad kõrvaltoimed kõigil.
Tromboosirisk
Mullu hindas Euroopa Ravimiameti (EMEA) juures asuv humaanravimitega tegelev teaduslik komitee mitteselektiivsete tsüklooksügenaasi inhibiitorite (ibuprofeen, diklofenak, naprokseen ja teised samasse gruppi kuuluvad ravimid) kasutamise eeldatava kasu ja riski vahekorda. Komitee leidis, et nende ravimite eeldatava kasu ja riski vahekord on endiselt soodne ja et need ravimid on olulised artriidi ja teiste valuga kulgevate seisundite ravis.
Komitee märkis, et nende ravimite kasutamine võib olla seotud vähesel määral suurenenud tromboosi riskiga, eriti kui neid kasutatakse suurtes annustes ja pikka aega. Samas leiti, et kui neid ravimeid kasutada kooskõlas toodete kohta antava infoga ja arvestades individuaalseid riske, siis on neil endiselt üldiselt soodne eeldatava kasu ja riski vahekord.
Ravimite kohta vajalikku miinimuminfo leiate igast ravimipakendist. Kui on tegu riskiga haavandile, südameveresoonkonna või neeruhaigusega, siis tuleks neid ravimeid kasutada ettevaatusega.
Koostoime aspiriiniga
Lisaks tuleks arvestada, et neil ravimitel võib olla ebasoovitavaid koostoimeid teiste ravimitega. On selgunud, et nende kooskasutamisel vere vedeldamiseks kasutatava väikese aspiriini annusega võib kaduda aspiriini soodne toime vähendada infarkti ja insuldi riski.
Samas on selge, et näiteks ibuprofeen ainult korra või paar nädalas väikestes annustes (200-400mg) tõenäoliselt aspiriini soodsat toimet eriti ei vähenda. Oluline on ka, kuidas neid ravimeid koos manustada. Juhul, kui ei saa vältida ibuprofeeni võtmist, tuleks seda teha 30 minutit pärast või kaheksa tundi enne lühitoimelise aspiriini väikese annuse võtmist.
Sellisel viisil manustatuna on väiksem oht, et ibuprofeen kõrvaldab aspiriini soodsa toime. Lisaks tuleks kõrge riskiga südamehaigetel kasutada nende ravimite asemel valuvaigistina paratsetamooli.
Paanikaks pole põhjust
Nagu kõigi ravimite korral, nii kehtib ka nende kohta lihtne printsiip. Nii palju kui vaja, ja nii vähe kui võimalik. Lisaks kõik muud vanad tõed.
Tõsisemate tervisemurede korral tuleks iseravimist vältida ja arstiga nõu pidada. Kunagi ei ole liigne arstile rääkida retseptivabadest ravimitest, mida kasutate ning nõu küsida.
Näiteks võivad laialt kasutatava ja retseptita müüdava ibuprofeeni suuremad annused pärssida ka vett välja ajavate ravimite ehk diureetikumide toimet. See võib lõppeda südamepuudulikkusega haigele haiglasse sattumisega.
Lõpetuseks. Paanikaks pole praeguste andmete alusel põhjust ja uued andmed vaid kinnitavad vanu tõdesid. Täiesti ohutuid ravimeid pole. Aruka ja mõõduka kasutamise korral jäävad praegu kasutusel olevad mittenarkootilised valuvaigistid ilmselt veel kauaks aitama meid üle saada valudest.
Professor Lembit Rägo on Maailma Tervishoiuorganisatsiooni WHO ekspert.
