Mida sa ootad? Hangi endale oma elu!

On tavaline, et kui mõni sõber leiab omale kaaslase, siis ta lihtsalt kaob ära. Ei kohtu enam sõpradega, loobub oma hobidest ja hakkab kõike tegema ainult koos uue elukaaslasega. Naised lõpetavad tihtipeale enda eest hoolitsemise ja lähevad paksuks.

Ekstreemsematel juhtudel olen kuulnud isegi sellist juttu: „Meie oleme selline paar, kes teeb kõike koos. Meil on ühine sõpruskond ja ühised hobid."

Kuulan sellist juttu, suu lahti, ja proovin ette kujutada, kuidas selline kooslus küll tekib ning kuidas ja kui kaua see funktsioneerida saab.

Esiteks on ju täiesti normaalne, et meeste ja naiste huvid ja eelistused vaba aja veetmiseks on mõnevõrra erinevad. Mees tahab minna jalgpallimatšile, naine kinno naistekat vaatama. Mees tahab lumelauaga sõita või poksida, naine teha joogat või kõhutantsu.

Minu mehe sõber ei pea ilmtingimata mulle meeldima ja olema minu sõber ka. Miks ma peaksin siis tegema seda, mida tahab teha minu mees, või miks peaks mees tahtma tegelda minu naiselike harrastustega, selle asemel et kumbki võiks vahepeal tegeleda oma asjadega?

Jaa, koos tegemine on iseenesest väga tore. On suurepärane, kui on olemas mõni ühine meelelahutus, mis mõlemale meeldib, või seltskond, kus mõlemad ennast hästi tunnevad. Aga see, et kõik kattuks, ei ole enam normaalne ja võib olla lausa kahjulik. Te ei ole ju siiami kaksikud, vaid eraldiseisvad isiksused.

Kui loobud oma kallima pärast millestki, mis on sulle varem oluline olnud, siis mõtle hoolega järele, kas sa ei kaota niimoodi tükikest iseendast. See, millega armastad tegelda, oledki ju sina ise. Ja kas mitte ei hakanud su kallimgi armastama sind koos kõige sellega, mis sinu jaoks varem tähtis oli?

See, kui saab vahepeal minna üksi või sõpradega kodust välja ja tegeleda just sulle meeldivate asjadega, lisab suhtele ainult värskust ja annab sisemist sära, pealegi on teil siis kohe omavahel rohkem kõneainet. See on otsekui oma territoorium, mille peremees oled sina, mitte teie. See on aeg, mille üle otsustad ise. Omaette veedetud aeg on otsekui väike reis, millest on tore üksteisele pärast rääkida.

Sugugi vähem oluline ei ole üksteisest puhkamine, ka siis, kui teine inimene väga meeldib. Kodu on kõige armsam alati siis, kui oled pidanud vahepeal veidi aega eemal olema. Kalli inimese kohta kehtib täpselt sama, väike igatsus teeb ainult head.

Loomulikult eeldab eraldiolemine ja -tegemine usaldust. Mul on alati hale, vaadates naisi, kes jõlguvad oma meestega mehe sõprade seltskonnas kaasas. Neil ei ole seal enamasti midagi teha, nad ei räägi eriti kaasa ega naudi olukorda. Nad on lihtsalt tulnud oma mehel silma peal hoidma. See tundubki olevat rohkem naiste probleem - mehed üldiselt ei topi ennast kaasa, kui sõbrannad omavahel lobiseda tahavad.

Ehk ongi mehed tõesti üldjuhul ebausaldusväärsemad, aga selline valvamine on mõlemale alandav, rääkimata raisatud ajast. Ja loomulikult kannatab selle all valvaja isiksus, mille arendamisega hoopis samal ajal tegelda võiks.

Kõike koos teinud paaride jaoks on ka lahkuminek oluliselt valulisem, kui see mingil põhjusel juhtuma peaks. Oma sõpruskond ja hobid on parim kindlustus juhuks, kui suhe katki läheb. Kui elukaaslane on olnud kogu su maailm, siis variseb tema lahkudes kildudeks kogu su elu, samuti on vähe abi ühistest sõpradest, kes halvemal juhul osutuvad rohkem ikkagi tema sõpradeks (lahkumineva paari puhul on väga raske jääda mõlema sõbraks). Ka need tegevused, millega varem koos tegelesite, ei paku üksi enam sama palju rõõmu, vaid ainult meenutavad teda ja kisuvad lahkumineku haavu uuesti lahti.

Sellises olukorras on täiesti asendamatud sõbrad, keda sa ei ole kooselu ajal unarusse jätnud, ning harrastused ja meelelahutused, millega oledki harjunud üksi tegelema. Nii variseb kokku vaid osa su maailmast, aga sina jääd ikka iseendaks - pidevalt arenevaks, terviklikuks, isemõtlevaks isiksuseks, mitte poolekslõigatud siiami kaksikuks.