Säilitamise ajalugu: rikas sõi moosi, vaene vesihoidist

Vanasti oli hoidiste järgi näha, kas tegemist on rikka või vaesema perekonnaga. Moosi tehti näiteks ainult rikkamates peredes, kuna suhkur oli väga kallis toode. Vaesemates leibkondades aga kuivatati marju või tehti vesihoidist. Kuid säilitada oskas ka ürginimene.

Toiduainete säilitamist võib pidada inimkonna esimeseks kulinaarseks oskuseks, mis kasvas välja vajadusest jääda ellu ka rasketel perioodidel (nt näljahädad, aga ka talv). Rasketel hetkedel on erinevatel viisidel toiduainete säilitamine omal moel ka elu säilitamine. See oli ja on päevakohane vajadus igas kultuuris.

Ürginimene mõistis, et toit hakkab riknema hetkest, kui see korjatakse või saak tapetakse. Erinevad säilitusmeetodid aitasid neid protsesse pidurdada. Toidu säilitamine võimaldas jääda paikseks ning luua kogukond. Iga kultuur säilitas toitu vastavalt oma võimalustele, kuid samade põhimeetoditega, mida tuntakse tänaseni. Esimesteks säilitajateks olid päike, tuul, sool, suits ja liiv.

HEA TEADA:

• kasutatavad viljad olgu täiesti küpsed ja kvaliteetsed;
• võimalus olgu need korjatud vahetult enne hoidistamist;
• kui sul pole kohe aega näiteks värskeid marju moosiks keeta, hoia neid puhtas nõus suhkruga segatult ning säilita suhkruga;
• pooltoored ja kahjustunud viljad ning ebakvaliteetsed maitseained rikuvad hoidiste kvaliteeti;
• kvaliteetseid maitseaineid kulub vähem seega tasub jälgida maitseainete säilivusmärgistusi;
• jälgi, et viljad oleksid säilitamisviisile vastavad. Mõned puuviljad ei sobi kompoti tegemiseks, sest need ei säilita kuumtöötlemisel oma kuju.