Rikkuritest riiukukkedele tuleb ükskord ometi vastu hakata!
Õpetajate mured tänapäeval on nagu vanastigi — lapsed on lollid ja ei saa aru, et õpivad oma tuleviku, mitte õpetaja pärast ning lapsevanemad on ka lollid, keda ümber kasvatada ei saa. Ühel hetkel jäin nõutult kuulama järgmist teksti: „Aga meie koolis on ka väga mitmeid vaeseid lapsi! Nad käivad riides korralikult ja puhtalt ning varjavad oma päritolu ja keegi isegi ei aima, et nad on vaesed!“ Ilkusin sõbrale, et nüüd olime küll ülisalajase missiooni tunnistajateks ja viimane hetk on ühiskonda teavitada — ettevaatust! Koolides on liikvel maskeerunud vaesed!
Kui hiljem koju jõudsin, siis tundsin, et midagi sellest tekstist jäi nagu hinge närima. Rääkisin pedagoogist sõbrannaga, kes ütles, et aeg-ajalt tõesti nii tehakse. Kui last koolis kiusatakse, siis on ta mõistlik toimetada teise kooli, kus tema päritolu ei teata. Sellises võtmes seletatuna tundus plaan igati mõistlik. Kui laps on sattunud keskkonda, kus juba kamp riiukukkesid on ta elu raskeks teinud, siis selle protsessi peatamine või ümber pööramine on vist sama lootusetu kui määrida laps kokku meega, paluda tal seista keset sipelgapesa ning siis sipelgatele hüüda: „Palun ärge teda enam järage!“
Vanast keskkonnast eraldamine võib olla kiusatavale päästerõngaks, nõus, kuid midagi selle mõttelaadi ja kärarikka õpetajanna sõnavõtu puhul häiris ikka. Paar päeva hiljem mõistsin — mind segas mõttelaad, et selline asi on NORMAALNE!
On muidugi iga lapsevanema enda asi, mis õpetussõnadega ta oma põnni ellu saadab, kuid laste jaoks sama oluline autoriteet — õpetaja — võiks suuta mõelda laiemalt. Kui ka nemad arvavad, et see on okei, et vaesed ennast nii varjavad, siis tekibki juurde generatsioon lapsi, kelle mõttemaailm on nagu väikelinnadest pärit Soomes käivatel ehitajatel. Sõidavad 250 000 eurot maksva mersu või bemmiga, Armani riided seljas, aga 30-aastasena elavad ema-isa korteris ning söövad tatraputru. Sellise mõttelaadiga generatsioon, kes on õppinud näima rikkamad, kui nad tegelikult on, meil juba on ja järgmise järgi väga ei ihale.
Loomulikult on neil peredel raske, kellel ei ole võimalus kõiki asju osta, kuid see on ju okei. Laps ei peaks seda ei häbenema ega varjama. Vanemad ei peaks häbenema, et neil ei ole võimalik toetada kogu laste tarbimissoovile üles ehitatud nännimajandust, mis on tänaseks on ületanud igasugused mõistusele vastu võetavad piirid. Kui eestlaste keskmine palk oli 2010 ligikaudu 800 eurot bruto ja näiteks tühipaljas X-boxi mäng (mitte konsool) maksab 45 euro ringis ehk siis u 10% kuupalgast, siis ei ole see vast paljudele peredele jõukohane väljaminek. Bakuganide puhul olen aru saanud, et tegemist on kuluartikliga, mis võib olla piiramatu. Kusagilt peab alguse saama ka mõttelaad, et nii suured kulutused laste mängunänni peale ei ole okei! Mitte et lastele ei tohiks lubada arendavaid mänguasju, vaid otse vastupidi — konstruktorid, plastiliinid ja kõik muu, mis neil areneda aitab, on ainult teretulnud, aga taoliste hindade juures ei ole võimalik isegi kesklassil oma lapsi kõige selle kraamiga lihtsalt varustada.
Seega — mina olen uhke kõigi lapsevanemate üle, kes suudavad ajada selja sirgu ning öelda — me ei kavatsegi selle eest maksta, mida poes küsitakse ning otsivad lastele alternatiivseid odavamaid tegevusi. Just nood lapsevanemad on eeskujuks kõigile teistele, kes üritavad olla need, kes nad tegelikult ei ole. Arvan, et iseennast ning oma peret mitte häbenevad lapsed on generatsioon, keda vajame.
