Naistearstide 5 eri tüüpi: millise arsti juures käid sina?
Kuid kõigi suurepäraste ja toredate arstide hulgas on siiski mõned, kes külastusi meeldivamaks ei tee ja veelgi piinlikkustunnet süvendavad. Mina ja mu sõbrad oleme elu jooksul kokku puutunud viit põhitüüpi naistearstidega, keda saab järgmiselt kategoriseerida.
Vaikivad arstid. Vaikijad on natuke häbelikule naisele kõige vastumeelsemad, sest patsient peab ise aru saama, mis täpselt toimub. Kunagi sattusin kiilaka keskealise meesgünekoloogi poole, kes mulle kordagi otsa ei vaadanud ja kui ta üldse midagi rääkis, siis rääkis ta mitte otse minuga, vaid medõega. Mina pidin tema liigutuste põhjal aimama, kas aeg on lauale ronida või millal sealt alla tulla. Ühel hetkel ta tõusis püsti ja lihtsalt lahkus, mitte midagi ütlemata. Istusin mõni minut, segaduses, ja lõpuks andis õde mulle märku, et vastuvõtt on lõppenud.
Vaikivatest arstidest võib isegi aru saada — milline naine isegi ikka väga jutukas on, kui ta, alakeha paljas ja jalad taeva poole, ülevaatuslaual lebab, nii et tõsiasi, et kõik vaikivad ja vaikselt omi asju ajavad, on isegi mõistetav. Samas muutub olukord ületamatult piinlikuks, kui patsient peab kohvipaksu põhjal nuputama, mida järgmiseks teha või mis edasi saab.
Jutukad arstid on vaikivate täielikud vastandid ja ei jää iialgi vakka. Ilmselt jutustavad nad peatumatult seetõttu, et nad proovivad kõigile osapooltele kogemuse natukenegi meeldivamaks muuta. Ometi ületab vahepeal nende sõbralik jutustamine mugavuspiirid ja hakkab tunduma kahtlane. Neil pole mingeid pidureid ja nad räägivad vahet tegemata sama rõõmsalt kõigest, mis keelele-meelele tuleb: ilmast, oma lastest, sinu tupest, hiina toidust, koertest, remondimeestest, emakakaelavähist, kudumisnippidest ja viimastest lugemiselamustest. Jutukad arstid on kõige kohutavamad neile naistele, kes ise pigem häbelikud ja eelistaksid võimalikult kiirelt asjaga ühele poole saada.
Jutukad doktorid on aga üldjoontes pigem meeldivad, sest erinevalt Vaikijatest ei jää patsiendile vastikut tunnet, et neid kuidagi hukka mõistetakse.
Igavlevad arstid näevad välja, nagu rõhuks nende õlgu kogu maailma raskus. Mul oli kunagi üks arst, kes pidevalt ohkas. Ei rääkinud väga, aga ohkas ja ohkas, iga minutiga aina kurvemaks muutudes. Mul oli raske aru saada, kas ta on lihtsalt väga õnnetu, elab üle kellegi lähedase kaotust või siis on ta oma eluvalikutes nii kohutavalt pettunud, et ei suuda enam kuidagi üle elada järjekordset günekoloogilist ülevaatust järjekordse tüütu patsiendiga. Ta terve olek paistis karjuvat: “Issand, kuhu ma sattunud olen! Miks ma pean päevad läbi naiste jalgevahele vaatama! Nad kõik näevad ju põhimõtteliselt samasugused välja. Appi kui igav!”
Igavlevad arstid jätavad kõigile patsientidele mulje, nagu nad oleksid millegi eriti kohutavaga hakkama saanud, et julgesid üldse arsti kallist aega oma emaka ja munasarjadega raisata. Teisalt on hea see, et vastuvõtt saab kiirelt läbi, sest Igavleja ei viitsi sinuga üleliia tegeleda (erinevalt Jutukast, kes veel tundide kaupa sinuga oma lillepeenardest rääkida võiks).
Üliseksikad arstid. Ka neid leidub, seda mõlemast soost arstide seas. Üliseksikad naisgünekoloogid tavaliselt heteroseksuaalsetele naistele vastuvõttu keerukamaks ei tee, kuid mul on lesbisõpru, kes on teinekord täitsa hädas olnud, kui arst on üliseksikaks osutunud. Samamoodi on olnud probleeme nii mul kui mu sõbrannadel, kui günekoloogiks on osutunud noor Kreeka jumala sarnane meesarst, kes lisaks kaunile välimusele on ka väga šarmantne. Siis on kuidagi eriti raske püksid maha võtta ja lauale ronida, sest kuigi sa annad endale aru, et arstile see piinlik pole (sest ta on endale selle eriala valinud ja näeb erinevaid vagiinasid iga päev), tahaks ikka kuidagi vältida ilusale meesgünekoloogile oma jalgevahe näitamist. Või vähemalt ei tahaks seda teha enne, kui pole koos restoranis käinud ja mõnda drinki teinud.
Ja lõpetuseks on veel hukkamõistvad arstid. Erinevalt Vaikijatest, kelle puhul sa vaid arvad neid vaikides sind hukka mõistvat, avaldavad Hukkamõistjad väga vokaalselt oma mitte heakskiitvat arvamust. Ühele mu sõbrannale luges selline arst sõnad peale, kui kuulis, et tütarlapsel on olnud üle kümne partneri ning üks mu teine sõbranna, kelle proovid näitasid HPV-d (üks levinumaid viirusi, mis võib teatud juhtudel põhjustada emakakaelavähki), sai oma arstilt konkreetselt sõimata, et ta on oma elu ära rikkunud, käitub hooletult ja on sama hästi kui prostituut.
Hukkamõistjad paistavad elavat mingis paralleeluniversumis, kus naised püsivad abiellumiseni süütud ning hakkavad pärast seda lapsi tootma, lastes vaid menopausil asjale loomuliku lõpu teha. Abortidesse suhtuvad nad avalikult hukkamõistvalt ning ilmselt arvavad, et ainuüksi nende õlul on kogu inimkonna päästmine. Mille käest täpsemalt inimkonda päästa tuleb, ei tea nad vist isegi.
Milliseid seiklusi on sulle, kallis Delfi Naisteka lugeja, günekoloogide külastus kaasa toonud? Kirjuta kommentaaridesse oma naljakas või kohmetust tekitav lugu naistearsti külastusest!
