Minu Suriname: kes "šokolaadi" maitse suhu saab, see enam muud ei taha
Surinames töötavate ja õppivate hollandi praktikantide hulgas korraldatud anonüümse küsitluse käigus küsiti noortelt, mis on peamine põhjus, miks nad valisid praktikamaaks Suriname. Vastanute seas oli kõige rohkem neid, kes nimetasid põhjusena the black experience’i, millele järgnesid odavad narkootikumid ja hea ööelu. Kõige viimasel kohal oli huvitav praktikakoht.
Hollandi praktikandid moodustavad Surinames omaette elanikerühma. Kohalikud koolid, haiglad, advokaadibürood ja ajalehtede toimetused on suurepärane mängumaa hollandi noortele, kes soovivad troopilises kliimas tulevase karjääritegemise jaoks kätt harjutada. Vaatamata aegunud tehnoloogiale, konservatiivsele haridussüsteemile ja muudele puudustele leidub Surinames piisavalt lisahüvesid, millega praktikaperiood endale elamuseks muuta. Mind lahutas neist praktikantidest kümneaastane vanusevahe ja Bas…
„No kes siis puid metsa viima hakkab,” naerab praktikant Ria minu küsimuse peale, miks ta koos oma poiss-sõbraga Surinamesse tulla ei tahtnud. Ria õpib meditsiini ning oma esimesele günekoloogiapraktikale tuli ta Surinamesse. Saabumisest alates on ta käinud praktikantide hulgas väga populaarsel salsakursusel. Praktikantidest moodustavad suurema osa õrnema soo esindajad ja seetõttu on tantsupartneriteks enamasti kohalikud noormehed.
„Mu kutt oli alguses kaks nädalat siin külas ja sellest piisas täielikult,” lausub Ria haigutust teeseldes, nagu oleks noormehe kohalviibimine takistanud tal kohalikku elu tõeliselt nautimast.
Kui järele mõelda, siis selliseid paarikesi olen ma siin päris sageli näinud. Päevitunud tüdruk ja äsja Surinamesse saabunud luikvalge poiss kohvikus istumas. Pärast mitmekuist lahusolekut tahab poiss pruudi kätt hoida ja õrnusi kõrva sisse sosistada. Tüdruk kuulab tüdinud ilmel juttu suurest igatsemisest ja Euroopa koledast ilmast. Poissi kuulates rändavad tüdruku mõtted aga tagasi viimasele klubiõhtule ja ta hammustab huulde. Pole raske arvata, mis mälestused tüdrukul puna palgele toovad. „Kui korra šokolaadi maitse suus on, ega siis enam muud tahagi,” jätkab Ria minu valgustamist, ise kavalalt silma pilgutades.
Ühel õhtul enne magamaminekut loen ajaleheartiklit Kariibi mere piraatide kohta. Nii nimetatakse Suriname kohalikke noormehi, kes nagu moosimaiad mesilased praktikandineiude ümber tiirlevad. Valge pruut paneb sõbrad kadedust tundma ja tõstab mehe väärtust. Veelgi enam, kui kõik kaardid õigesti välja käia, võib Lumivalgukese käevangus kõndimine kaugemas perspektiivis lisaks kõigele muule ka Euroopa Liidu passi tähendada.
Loen, et peamiselt jahivad piraadid oma saaki linna populaarseimates ööklubides. Kujutan elavalt ette, kuidas õhtu saabudes ilmuvad need niinimetatud mereröövlid otsekui imeväel ööklubidesse kohe pärast seda, kui uus sats praktikante uksest sisse on astunud. Kogenud võrgutajatena tunnevad nad eksimatult ära värske vere lõhna. Naiivsus ja seiklusjanu on ohtlik kombinatsioon. Kuid just see sõnapaar oleks tüdrukutele justkui otsaette kirjutatud. Šaakalite kombel piiravad noormehed rühmas tantsivad tüdrukud ümber ja hakkavad neile vaikselt lähenema. Trimmitud torsode, lõhnastatud kaenlaaluste ja ülihea tantsuoskuse toel asuvad nad rünnakule. Järjest lähemale nihkuvad kehad ja mesimagus macho-jutt pühivad piigadel meelest nende nõusid pesevad ja sugude võrdõiguslikkust toetavad peikad.
