Siin on nimekiri asjust, mis mind aasta tagasi, kui mu tütar veel paarikuune oli, ärritusest rõngasse ajasid ja mida ma tungivalt soovitan teil noorele emale mitte mainida. Mitte, et meil puuduks huumorimeel või me oleks peast segi, aga... Oot-oot. Mõnedes asjades mul tõesti puudub huumorimeel (pärast nelja kuud/aastat/jne magamata öid) ja no peast segi oleme me niikuinii. Kas te siis ei tea, et koos platsenta ja lapsega väljub meie kehadest vähemalt 20% intelligentsist, kui mitte rohkem?

1. (ehmunud hüüatuse saatel) «Mis su kulmudega juhtunud on?!» või «Su soeng on veits... korrast ära.»

Ei tea küll, mis mu kulmudega juhtunud saab olla? Nad peavad ninajuurel konspiratiivkoosolekut lihtsalt. Juuksed hakkasid aga täpselt imiku kolmekuuseks saamise päeval peotäite kaupa peast välja kukkuma. Juuksuriaeg? Kas te teete nalja? Ma ei suuda isegi hambaarstiaega leida.

2. (irvitava ja/või mõnitava häälega päeval suvalisel ajal helistades) «Mis, MAGASID või?! Hähähää.»

Ühtpidi kehv, kui ei saa titega koos magada erinevatel põhjustel ja siis, kui sa püüad kasutada iga võimalust, et siiski püüda magada (kui tähtede seis on õige ja titt teeb ka koostööd), helistab keegi ja peab heaks humoorikalt sinu unist häält kommenteerida...

3. (murelikult) «Sa oled kuidagi... väsinud häälega.»

Oh ei! Sugugi mitte! Ma lihtsalt harjutan Kristliku Raadio saatejuhi proovipäevaks.

4. (justkui remargi korras) «Oi, aga beebi X juba selles vanuses...»

Jajah, ma olen kindel, et on miljon beebit, kes ongi selles vanuses juba rääkinud/ülikooli läinud/maratoni jooksnud. Kui nii ongi, siis on kindlasti mul seda huvitav teada, aga iga infokildu saab vähemalt kahtemoodi serveerida. Ka nii, et ma ei tunneks, et mind, mu kasvatust ja mu titte seejuures kritiseeritaks.

5. (käega lüües) «Äh, mis sa MURETSED nii palju. Kohe näha, et esimene laps!»

Kindlasti on mõni naine, kes on lapsest saati tittesid hoidnud, nendega igati tuttav ja talle ei tule miski üllatusena. Väga tore. Mina seevastu olen titasid ainult kaugelt näinud ja nad kõik tundusid mulle enne ühe ja sama näoga ning ainus, mis ma neist teadsin, oli see, et söök läheb ühest otsast sisse ja tõenäoliselt tuleb teisest välja. Mul on raske teha nägu, et see on midagi väheolulist, mis mu elus praegu toimub. Nii et pole vaja märkusi teha.

6. (seltskondliku vestluse käigus) «Kas sul piima ikka jätkub?» ja/või «Mida ta sööb?»

«Piima sööb. Ja kapis peaks üks liiter olema, mis siis?»

7. (väljas pidutsedes, käes siidrit nähes) «Oot, aga kas sul mitte titt kodus ole...?»

On, ja mis siis? Kas sa arvad, et ma tuleks välja, kui mul poleks tema söögi/heaolu eest hoolt kantud mõneks ajaks? Ja üleüldse, äkki toidan ma pudeliga kogu aeg, mis siis? Kas ma ei võigi välja drinki tegema tulla, lihtsalt sellepärast, et mul titt magab kodus?

8. (põlastavalt) «Kas see on... piim su pluusil?»

On üsna suur õnn, et mul üldse midagi seljas on ja et need asjad umbkaudugi katavad kõik olulised kehaosad, nii et see ümberkaudsetele solvav pole. Ole õnnelik, et ma tulin piimase pluusiga, mitte aluspükstes, ühe plätu ja dressipluusiga.

9. (hindavalt keha ülevalt alla silmitsedes) «Millal sa siis... uuesti trenni hakkad tegema?» või «Eks see lapsesaamine on jah... Millal siis raseduseelset kaalu oodata on?»

No esiteks juba olen ma raseduseelsest kaalust kilo kergem. See, et number on ikka 20 võrra suurem kui ma tahaks, et ta oleks, ei puutu hetkel asjasse. Mis aga trenni puutub, siis... kaks korda käisin. Proovisin. Isegi ei pahandanud Stromkal joonud bomžide õelate märkuse peale. Aga tead, mis? Mul on päevas 2-3 tundi vaba aega iseenda jaoks. Seejuures pole mul jaksu teha muud, kui lesida ja meelt lahutada. Küll ma sinna trenni kah ükskord jõuan. Ausõna.

10. (pärast seda, kui ma kurdan, et ma olen NII väsinud) «No aga mine ja maga siis!»

...