Lastekodulaps sai jõulusoovide puult ilusaima kingituse — armastava pere!

Möödunud aasta novembris kirjutas Naistekas kahest õest, kes olid Pärnu Pereabikeskuse sulgemise tõttu jäämas ilma juba oma kolmandast kodust ja kolmandatest vanematest. Teismelised õed olid juba lootuse kaotanud ning valmistusid kolima järgmisesse asenduskodusse. Pärast Naistekas avaldatud lugu aga saabus Pereabikeskusesse kiri, mis muutis ühe tüdruku elu.

Kirjutajaks oli Harjumaal elav pereema Kaire, kellele oli artikkel südamesse läinud. Ta tundis huvi tüdrukutega tutvumise vastu ning oli valmis neid oma peresse kutsuma. Vanem õde võttis uudise vastu kindla teatega, et tema pigem läheks asenduskodusse — varasemad valusad kogemused olid tal liiga eredalt meeles. Ingridil aga lõid silmad särama: kas tõesti täitub tema suurim soov ja jõulukingiks saab ta omale päris oma pere?

Kaire on suure pere ema. Praeguseks on tema kodus kasvamas kolm last, kokku on ta emaks koos Ingridiga üheksale lapsele, muuhulgas on tal kogemusi ka kasulastega.

Läinud aasta novembri lõpus luges Kaire Naistekast artiklit õdedest, pühkis silmanurgast pisara ning läks tagasi oma igapäevatoimetuste juurde. Kuid lugu jäi kripeldama ja ta ei saanud tüdrukuid peast. Detsembri algul oli pere teel sünnipäevapeole. Kaire koos abikaasaga istusid esiistmel, tagaistmel oli kolm last. Auto sattus avariisse, mille tagajärjed oleks võinud olla kohutavad, kuid imekombel sai tõsiselt kannatada ainult auto, pere jäi imekombel terveks! Arstid, kes Kaire ja lapsed üle vaatasid, ütlesid, et neid ei valvanud sel õhtul mitte üks, vaid terve kari kaitseingleid.  Kaire teadis kohe — mind on siia ilma veel millekski vaja…aga milleks? Ja siis talle meenus. Pärnus on need kaks tüdrukut, kes kaotamas oma kodu ja peret. Tulgu mis tuleb, ma võtan nendega ühendust, ma kutsun tüdrukud siia ja pakun neile kõik, mis mul on anda, mõtles Kaire ja saatis kirja teele.

Paari nädala pärast kohtus Kaire  esimest korda Ingridiga. Tema õde otsustas lastekodu kasuks. Ingrid saabus oma võimaliku tulevase kodu ja perega kohtuma, silmad süsimustaks värvitud ja tuka taga peidus, kapuuts peas, käpikud käes. Ta istus diivanil, vastas küsimustele vaid “jah”ja “ei” ning põrnitses Kairet ja oma tulevast kodu altkulmu. See oli Ingridi kaitsereaktsioon ja Kaire mõistis seda: tüdruk, kes on oma elus näinud rohkem kui teised temaealised, tahtis teda proovile panna ja öelda — selline ma olen, võta või jäta!

Hüvasti jättes teadsid tegelikult juba mõlemad, et nad jäävadki kokku. Kaire tundis, et see väike blond tüdruk on tema südames ja Ingrid ütles tagasiteel Pärnusse temaga kaasas olnud kasvatajale, et ta on oma otsuse teinud — siia ta jääb. Kaire oma lahkuse ja rõõmsameelsusega oli tüdruku usalduse võitnud.

Jaanuaris koliski Ingrid oma uude koju. Esialgu oli kõik nii uus ja harjumatu. Tüdruk ei julgenud majas ringigi käia, sest pelgas, et äkki lõhub midagi ära või teeb midagi, mis emale ja isale ei meeldi. Õnneks võtsid pere teised liikmed ja naabrid Ingrid kiiresti omaks ning aitasid tal kohaneda. Täitus ka Ingridi  teine suur unistus: ta sai lõpuks ometi endale vanema venna, kes Ingridisse algusest peale väga hästi suhtus ja tema kaitseks kooliski välja astus!

Õppeveerandit alustaski tüdruk uues koolis ning nägi tublisti vaeva, et Pärnust kaasa tulnud viis kahte tunnistusel ära parandada ja üheksas klass edukalt lõpetada. See ei olnud lihtne ülesanne, kuid Kaire abiga sai Ingrid  sellega hakkama! Lõpupeost rääkides säravad ema ja tütre silmad uhkusest, sest mõlemad teavad: kui Ingrid suutis sellisest seisust välja tulla, ootab teda helge tulevik. Praegu õpib Ingrid kümnendas klassis ja hinnetega tal probleeme ei ole. Ta teab, et pingutab oma tuleviku nimel. Ingridi unistus on keskkool ära lõpetada, õppida selgeks küünetehniku amet ning luua endale päris oma pere. Tulevik on Ingridi nägemuses just selline, nagu on tema ühel poolõel, kelle tegemisi ta on kõrvalt jälginud — hea töö, oma kodu, oma mees ja oma lapsed. Kindlasti kuulub sinna ka tema õde, kes asenduskodusse läks.

Kaire kinnitab, et ta ei ole kordagi kahetsenud Ingridi perre võtmist. Kuigi kõik ei ole alati olnud roosiline ning maha on tulnud pidada ka korralikke tülisid ja nutetud on peatäisi, sest tegu on siiski õrnas eas tütarlapsega, kes sattus täitsa võõrasse keskkonda, on Kaire veendunud, et kiri Pärnu Pereabikeskusesse on olnud üks tähtsamaid ja õigemaid otsuseid tema elus. “Ta on minu laps,” ütleb Kaire. Ema rahulik ja rõõmus meel, kannatlikkus, mõistmine ja kindel teadmine, et kõik saab korda, on andnud Ingridile tagasi enesekindluse ja eneseusu ning mis peamine — ta tunneb, et teda armastatakse. Ja see on parim jõulukink, mida keegi soovida oskaks.