Kui mees ei suuda leppida teadmisega, et temast saab isa...
Olete nautinud ilusat kooselu ja olnud teineteise kõrval nii heas kui ka halvas. Arvasid, et nii jääbki, sest tema on ju see ÕIGE. Kahjuks pidid pettuma. Hoolimata ühisest minevikust, elust, armastusest ja kodust, muutus sinu kallim tundmatuseni, kui teatasid talle, et ootad beebit.
Miks saab mõni suhe otsa, kui mängu tuleb laps? Miks võib mees, keda arvasid tundvat paremini kui keegi teine, muutuda üleöö võõraks? Küsisime Tallinna Raseduskriisikeskuse juhatajalt Küllike Lillestikult, kuidas käituda, kui sinu kallim ei suuda või ei oska leppida faktiga, et temast saab isa.
Ootamatu muutus
Elina (26) ja Kaur (26) on tänaseks olnud paar kolm aastat — koos on nad elanud sellest poolteist. Kui Elina seitsme kuu eest lapseootele jäi, hakkas nende senine kooselu mõranema. Varem armastas paar teha koos sporti, käia teatris ning võõrustada sõpru, kuid pärast seda, kui naine teatas, et ootab beebit, muutus tema ja Kauri suhe tundmatuseni. “Kui enne seda kuskile minek oli, läksime reeglina koos, samas teineteisele vabaduse andmine ei olnud meie jaoks probleem,” räägib Elina. “Oleme mõlemad rahumeelsed inimesed — tühjast tüli ei tee. Olen üsna kannatlik ehk kui Kaur ühel hetkel mind enam endaga välja ei kutsunud ning minu kutsetele midagi koos teha eitavalt vastas ja mõne absurdse vabandusega lagedale tuli, neelasin kõik alla.”
Kuigi Elina ja Kaur elavad koos, muutus kodu mehe jaoks paigaks, kus vaid söömas ja magamas käia. Tihti venisid õhtud pikaks ning mees saabus koju alles hommikul. Kui Elina küsis, kus ta oli, kõlas vastuseks, et sõpradega. “Ma olin ja olen üksi. Elan kõik tunded, mis mind seitsme kuu jooksul saatnud on, üksinda või ema ja sõbrannade abil läbi. Kauri ei ole minu jaoks peaaegu kunagi olemas. Kui ta vahel harva kodus on, ei soovi ta lapsest rääkida.”
Kuigi Elina on mõelnud, et kõige lihtsam oleks mehele ultimaatum esitada — võta end kokku ning käitu nagu mees ja tulevane isa või hakka astuma -, on ta seni Kauri fakti ette seadmist vältinud. “Olen mõelnud, et võib-olla oleks lihtsam üksinda kui koos mehega, kes ei tea, mida ta elult tahab, aga ma pole veel seda sammu astunud. Oma last igatsen väga ning pole kordagi kahetsenud, et beebiootele jäin.”
Lillestik ütleb, et Elina ja Kauri lugu on üsna tüüpiline olukord, mis paljudele peredele tuttav. “Esimesena tekib küsimus, kui avatud on selline suhe? Kui palju on paar südamest südamesse rääkinud? Millised on ootused kooselule? Kas nad on rääkinud lapse tulemisest peresse? Me eeldame, et uudis lapsest rõõmustab. Tegelikult mõnikord ei rõõmusta või rõõmustab küll, aga selle rõõmu kõrval on ka hirm — kas ma tulen isa- või emarollis toime? Pinged saavad alguse rääkimata teemadest, millest kasvab välja teineteise vältimine ja eemalehoidmine. Uue situatsiooniga kohanemisel ja ärevusega toimetulemisel distantseerutakse, kuna nii tundub, et välditakse tülitsemist — äkki olukord laheneb iseenesest. Kahjuks see ei toimi. Teineteisest eemaldutakse üha kaugemale.”
Võimalikud põhjused
Kui partnerid otsustavad (planeerimata) lapse ilmale tuua, sõltub olukorraga kohanemine tulevase vanema arenguloost. Üks põhjustest, miks mees hakkab raseduse ajal kummaliselt käituma, võib peituda tema enda peres — võib-olla pole tal häid eeskujusid, milline üks vanem olema peaks või milline on hea ja toimiv paarisuhe. “Lapsevanemaks olemine on selles suhtes kehv amet, et sulle on pandud väga kõrged ootused ja kui ebaõnnestud, ei jää see märkamata. Kui mehel pole olnud adekvaatseid vanemaid või vanemate hool on olnud ebapiisav (isa polnud kunagi kodus, ei tegelenud lastega või oli alkohoolik), pole tal ka silme ees, milline on hea isa, ja ebakindlus olukorra suhtes suureneb. Tekib loogiline hirm — kas mina oskan olla hea isa? Sellises olukorras peaks mees endalt küsima, mida tal tuleks teha, et ta julgeks uskuda endasse kui heasse isasse,” räägib Lillestik.
Nii mehele kui ka naisele võib mõjuda hirmutavalt arusaam, et oma elust tuleb edaspidi väga palju ära anda. Vabadust jääb vähemaks ja vastutust tuleb juurde — ei saa enam vaid endile mõeldes otsuseid langetada.
Hirmu võib tingida ka olukord, kui ei olda oma tuleviku osas kindel. “Tekivad kahtlused, kas omandatud haridus toidab ära või kas suhe kestab. Võib-olla on inimene näinud oma vanemate kooselu ainult kaklemisena ega taha seda enda elus kogeda. Sellest kõigest võib välja kujuneda hirm ja tahtmine lükata laste saamist edasi. Bioloogiline vanus võib ju olla küll selline, et peaks juba iseseisvat elu elama, mille juurde kuuluvad ka paarisuhe, karjäär ja lapsed, aga tegelikult taandub kõik valmisolekule. Meeste puhul võib laste saamise edasilükkamist mingil määral ka bioloogiliselt seletada — mehed on kõrge eani viljakad, naistel lõpeb võimalus lapsi saada teatud vanuses ära,” märgib Lillestik.
Probleem võib tekkida ka siis, kui mees on harjunud olema n-ö suur laps ehk paarisuhe on üles ehitatud viisil, et partner jätkab mehe ema rolli. “Paarinõustamises on tihti näha, et naised vastutavad kõige eest - à la lõikavad ka liha mehe taldrikul tükkideks ning on tõelised nunnutajad,” sõnab Lillestik. “Naise jaoks on see viis väljendada oma armastust. Kurvastuseks tuleb aga tõdeda, et tehes mehe eest kõik ära, oled natuke vales rollis.”
Räägi!
Lillestik soovitab paaridel (ka neil, kel pole veel lapsi), istuda maha ja rääkida ootustest tulevasele elule. “Retsept olukorras, kus avastate, et nii palju on rääkimata, on üksnes rääkimine. Vestelge oma ootustest, vajadustest ja hirmudest. Sama oluline on ka kuulamine. Avatud suhtlemine on läheduse ja intiimsuse alustala.” Ideaalis räägitakse asjad selgeks enne, kui naine rasedaks jääb: “Aega, mil naine on üksi rasedust kandnud, iseloomustab sügav solvumine partneri suunas. Isegi andestamise korral — suhe läheb edasi hästi ja hakatakse koos last kasvatama — võib see taak jääda aastateks naise hinge ja tulla igas tülis jälle nähtavale,” ütleb Lillestik.
Olles olukorras, kus omavahel rääkida on raske, tuleks kasutada kolmandaid isikuid — minna paarisuhtekoolitusele, pereteraapiasse või lugeda suheteteemalisi raamatuid. Lillestik väidab, et mehed tulevad üllatavalt hästi nõustamistuppa: “Nad on samamoodi hädas ja tahavad parimat. Nende oskused on lihtsalt otsa saanud.”
Kui tavaliselt tahavad naised asju klaarida, siis tegelikult pole küsimus selles, kuidas panna mees rääkima, vaid mil moel omada suhet, kus teineteise suhtes ollakse avatud. “Kui situatsioon on selline, et naine üritab järjekindlalt rääkida ja mees ei võta vedu, tuleks hinnata, millises olukorras see toimub. Vahel juhtub, et naine räägib tähtsaid asju siis, kui mees vaatab korvpalli — ta on siis keskendunud ega ütle “ei”. Teine variant — hakatakse rääkima kiirel hetkel, kui kiirustatakse tööle või külla. Või hoopis siis, kui plaanitakse veeta tore õhtu — teineteise nautimise asemel hakatakse rääkima probleemidest. Tuleb teha kokkuleppeid ja leida aeg, mil mõlemad on valmis rääkima. Kui kardad, et partner lükkab sind eemale, kirjuta kiri, kus pakud välja, et võiksite kindlal ajal maha istuda ja rääkida. Lähenedes teisele siis, kui ta pole selleks valmis, tekib olukord, kus üks hakkab vältima ja teine järele jooksma,” märgib Lillestik.
“Tõhus viis partneri avamiseks on rääkida minasõnumites: “Ma soovin, et meie suhe toimiks paremini, see on mulle oluline.” “Näen, et oled eemalolev, ja aiman, et sul on midagi hingel. Mida ma saan teha, et kaasata ennast ja sind rohkem pereellu?” See võib tunduda kummaline, aga see toimib.
Rasedus on pikk periood teadmatust, olukord, kus naine peab lihtsalt uskuma, et beebiga on kõik hästi. Kui on teadmatus ka mehe osas, siis on arusaadav, et naine muutub liiga emotsionaalseks. Lapseootuse ajal pole naisel häid psühholoogilisi kaitseid ja mehe tegevus haavab teda sügavalt. Kui jalad pole maa peal, puudub kindlus ja tugi. Sellises olukorras soovitan raseduskriisinõustamist, et saaks jalad maha ning keskenduda enda ja lapse vaimsele tervisele,” ütleb Lillestik. Loe lisaks: www.cosmopolitan.ee
