Lumelabidas, -sahk või -puhur?

Lumelabida valikul tuleb arvestada selle mugavuse, hinna ja rakenduseesmärgiga. Odavad plastlabidad võivad sobida kitsa teeraja puhastamiseks, kuid suuremate tööde puhul on mõistlik hankida vastupidav ja ergonoomiline toode.

Värsket lund on kõige parem lükata lumelükkajaga — pikk vars ja sahakujuline labidaosa aitab värskelt sadanud lume võimalikult kaugele lükata. Kuigi lumelükkajaga saab ka kühveldada, võib sellega liiga paksu lumevaiba korral jänni jääda, kuna labidatäied on üpris rasked ning lükkaja pikk vars võib häirivaks muutuda.

Klassikaline abimees lumisel ajal on aga täiesti tavaline lumelabidas. Võrreldes lumelükkajaga on see kitsam ja kõrgemate servadega ning seda saab kasutada ka kaevamiseks. Kunagi ei maksa eeldada, et suurem labidas võimaldab kiiremini hoovi puhtaks saada. Kerge lume puhul tõepoolest, kuid kui lumi on vesine, ei tee suurema labidaga suurt midagi, sest isegi poolt labidatäit on väga raske tõsta ja eemale visata.

Neil, kellel on suuremad hoovid, tasub lumelabida kõrvale kaaluda ka lumesaha soetamist. Pigem tasub laiemale lumesahale eelistada kitsamat, kuna viimast on mugavam lükata ning lumekoormad ei lähe sellel liiga raskeks.

Üha enam koguvad nii korteriühistute kui majaomanike hulgas populaarsust ka lumepuhurid. Lumepuhurid on laias laastus kõik ühesugused — neid on mugav kasutada, nad liiguvad ise edasi, kõikidel on reguleeritav lund suunav toru. Enamik lumepuhureid töötab bensiiniga ning suurematel seadmetel on ka elektrikäivitus. Saha haardeulatus on enamasti kas 69 või 61 cm. Lumepuhurid on mõeldud kasutamiseks eelkõige asfaldil ja kiviplaatidel, kuna kruusa- ja killustikteel võib puhur lahtised kivid kaasa haarata ning nii kujuneda ohtlikuks inimestele ja nende varale.

Vastupidavus ja töökindlus

Kauplustes pakutavad lumelabidad, -lükkajad ja -sahad on väga vastupidavad ja naljalt ei purune. Pigem on valed töövõtted ja oskamatus, mis tööriistadele saatuslikuks saavad. Näiteks lohistatakse kevaditi, kui lumi hakkab juba sulama, lumesahka mööda asfalti tagasi, see aga paratamatult kulutab plastikut ning tootja garantii sellele ei kehti. Ka ei tasu pealtnäha terava servaga labidaga jääd lõhkuma hakata, sest terava servaga labidas pole selleks loodud. Abi saab hoopis jäärauast.

Lumelabidate varred on tehtud kas alumiiniumist, rauast, puidust või komposiitmaterjalist. Viimane talub kõige paremini lööke, koormust ja füüsilist pinget. Lumesahkade alla on paigaldatud eraldi kaitseliist lohistamisest tekkivate kulutuste vastu.

Võitlus libedusega

Sula ja külma vaheldumine muudab jalgealuse libedaks ning siis ei ole enam probleemiks ainult lumi vaid ka jää. Seega tasub koduomanikel lisaks lumelükkamiseks vajalike abivahendite omada ka jäärauda või keemilisi jääsulatusvahendeid ja graniitliiva.

Erinevalt sõiduteedest ei tohi jalgteedel libeduse tõrjeks kasutada liiva, tuhka ega soola.
Liiv tolmab, tuhk määrib ning sool on keskkonnale kahjulik ja rikub jalatseid. Libedusega võitlemisel on aga abiks mitmesuguseid teisi  vahendeid.
   
Kõige paremini sobib libeduse tõrjeks liivatamiskillustik,
mida kasutatakse nii jalgteedel kui ka õuealadel. Eestis kauplustes müügil oleva graniitliiva terad on kandilised ja nurgelised, mis tagab parema pidamise libedal pinnal. Liivatamiskillustik on reeglina kaljust või kruusakivist purustatud, sõelutud ja kuivatatud kivimaterjal, mille tera suurus on 2-6 mm. Graniitliiva värvus on tumehall ja punane, mis paistab lumisel ja jäisel pinnal paremini silma. Liivatamiskillustiku plussiks on, et see ei tolma ega külmu, teda on lihtne ja mugav transportida ja ladustada ning ta on kokku kogutuna korduvkasutatav. Rusikareegel on, et 1kg liivatamiskillustikust jagub libeduse tõrjeks ligi 5 ruutmeetrile.

Uudne toode libeduse vastu on Leca aiakillustik, mida toodetakse kergkruusast (saadakse savi põletamise teel). Kuna tegu hästi kerge ja õhulise materjaliga, siis ujub see vee peal. Liivatamise juures on tavaliselt probleemiks see, et jää sulades vajub killustik sulavee alla, uuesti külmudes tekib aga uus ja libe jää ning teed tuleb uuesti killustikuga üle puistata. Aiakillustik aga jääb sula ajal vee peale ujuma ning pärast külmumist jäävad killustiku osad jää pealmisesse kihti, muutes selle karedaks. Kevadel võib killusiku kokku pühkida ja koos mullaga maaparanduseks, aukude täiteks või pinnase tasandamiseks kasutada. 25-liitrine kott kaalub vaid mõne kilo.

Paksemast jääkihist lahti saamiseks läheb kindlasti tarvis jäärauda, millega saab ohtlikumad kohad teekatteni puhastada. Selle kõrval sobivad jäätunud kohtade libedusetõrjeks ka kaasaegsed keemilised jääsulatusvahendid, mis võrreldes tavalise soolaga on ümbritseva looduse suhtes vähem kahjulikud. Nii pääseb jää lõhkumisel füüsilist jõudu kasutamata, mistõttu sobib nende kasutamine väga hästi eakamatele ja füüsiliselt nõrgematele inimestele. Kokkupuutel töödeldava pinnaga eraldavad jääsulatusvahendid aktiivselt lume ja jää sulatamiseks vajalikku soojust. Reeglina need madalal temperatuuril ei külmu ega jäta kasutamisjärgselt pinnakatetele jälgi. Olenevalt jää paksusest ja temperatuurist, kulub jääsulatusvahendeid 15-150 grammi ruutmeetri kohta. Tooted on saadaval 25kg kotis, 10 kg ämbris ning proovimiseks sobilikus 2kg pakendis.