Olen kõrgharidusega 34-aastane spetsialist. Olen oma praeguses töökohas töötanud kuus aastat ja kuigi tegemist on firma ja alaga, kus karjääriredelil edasi liikumine on täiesti võimalik, pole mind siiamaani edutatud.

Asi pole selles, nagu ma oleks lihtsalt vinguja, kes midagi ei tee, aga edutamist soovib ikkagi. Vastupidi, ma olen väga palju saavutanud, minu projektid on osutunud väga edukateks ja mitmed mu kolleegid, nii nais- kui meessoost, on väljendanud imestust, et miks ma juba kõrgemale kohale jõudnud pole.

Miks ma siis ei ole? Põhjus on lihtne: mu otsene ülemus on tõeline šovinist. Ta on vananenud vaadetega keskealine mees, kelle arvates tõelised töötegijad saavad ikka vaid mehed olla. Tema enda naine on kodune ja kasvatab lapsi ning tundub, et kõikidest meie kontori naistest mõtleb ta ka nii, et me töötame vaid sellepärast, et me pole veel leidnud meest, kellega perekonda luua.

Kui ma olen ülemusega edutamisest rääkinud, siis ta on alati hästi ümmarguse jutuga ja lisaks veel patroniseeriv, nii et alati lähen ma temaga rääkides sisemiselt lausa keema. Kuna eile oli meil järjekordne selline vestlus, mille tulemus oli, et praegu siiski pole ma veel sobiv inimene osakonda juhtima ning seda hakkab tegema hoopis minu meeskolleeg (kelle töötulemused pole üldse nii head kui mul), siis tahtsin lihtsalt selle viha välja valida.

Ega midagi muud teha polegi, kui sellistest asjadest avalikult rääkida ja nii šovinismi vastu võidelda. Äkki suudame meie, naised, niiviisi natukenegi midagi muuta. Kuigi minu konkreetse juhtumi puhul ei muutu ilmselt midagi — eks ma lihtsalt hakkan teistesse firmadesse kandideerima ja loodan leida töökoha, kus inimesi hinnatakse nende võimete ja saavutuste, mitte soo järgi.