Mulle suured ostukeskused ei istu. Mulgimaal elades ehitasin märkamatult üles terve kohaliku talutoidu soetamise võrgustiku: munad naaberkülast, piimatooted Pajumäelt, juurikad naabervallast, lihakraam tuttavatelt jahimeestelt jne.

Nii tabaski mind Rocca al Mare kortermajja kolides ühe ebameeldivama üllatusena lausa kohustuslikuna terenduv hiiglasik ostukeskus. Tegelikult ei mõista ma praegugi, kuidas on võimalik neis tehisõhu ja kunstvalgusega, puhtakujuliselt tarbimisele orienteeriutd betoonkolossides tundide kaupa aega veeta.

Hiljemalt tunni aja pärast hakkab lihtsalt palav ja paha: päris valguseta keset päeva ringi hängida on katsumus.

Edasi loe värskest Naistelehest!