Olen nende ainuke tütar. Käin ülikoolis ja üritan oma elu rajada. Nii kaua kui vähegi mäletan, on vanemad kogu aeg tülitsenud. Neil on oma maja ja suur aed, mõlemal oma auto. Vanuse poolest on nad 40ndate lõpus ehk täiesti korralikus tööeas. Kõik võiks hästi olla, aga lihtsalt ei ole. Nad tülitsevad ja näägutavad. Kui mõni ühine üritus on, siis otsivad mõlemad põhjuseid, et tülli minna.

Olin vist umbes 16, kui isa esimest korda emale vahele jäi. Isal oli armukeseks üks sekretär ta töökohast. Kõike kahtlustav ema nägi isa telefonist nende sõnumeid ja kukkus karjuma. Nad olid kaks kuud tülis, aga lahutuse peale ei mõelnud kordagi. Tegelikult oli juba siis tülitsemine nii normaalne, et mõlemad olid vist õnnelikud, kuna leidsid nüüd põhjuse vaidlemiseks.
Paar aasta eest jäi isa taas petmisega vahele. Oli kuskil reisil käinud ja suutnud oma kotti kaasa pakkida mingi neiu püksikud. Tuligi nendega koju ja ema muidugi avastas. Tundub väga suure rumalusena, aga isal oli vist suhteliselt ükskõik. Jälle oli emal ja isal üks põhjus juures, miks tülitseda.

Mulle tundub, et nüüd on isal jälle mingi armuke. Käisime hiljuti isaga ehituspoes minu korteri jaoks vannitoaplaate vaatamas ja ta sai mingi kahtlase kõne. Üritas sosistades rääkida, ise punastas. Kui küsisin otse, et kas tal on keegi, ütles isa, et asi on keeruline. Küsisin ka, miks ta emaga ikka koos on. Isa punastas jälle ja üritas teemat mujale viia.

Ema on mulle kunagi öelnud: “Aga meil on ühine maja, keeruline oleks lahutada. Ja ma ei viitsi…” Inimese poolt, kes pole veel 50aastanegi, tundub see imelik. Aastaid ja aastaid olla õnnetu ning tahta, et nii jääkski. Mul on neist mõlemast väga kahju, sest nad on kui hunnik õnnetust. Kahjuks ei oska nad enam kuidagi teisiti elada. Nii ongi mu vanemad kaks täiesti vastandlikku teineteist mittesallivat inimest, kes magavad siiski ühes voodis ja sõltuvad teineteisest.