Seitse põhjust, miks me vanemaks saades inimesi vihkama hakkame
1. Me ei viitsi enam igasuguse juraga tegeleda
Nooremana on meil aega ja kannatust, et kõikvõimalike probleemide ja jampsiga möllata. Väikesed kiiksud ja tobedused ajavad naerma ja toovad päeva põnevust. Mida vanemaks saame, seda vähem suudame sellist jura taluda, see väsitab ja tüütab meid, sest meie enda elud on piisavalt huvitavad ja keerulised. Teiste probleemide ja lollustega enda koormamiseks pole enam jaksu ega aega.
2. Kaob vajadus uute sõprade järele
Noortele inimestele on suur suhtlusringkond elutähtis ning nad kulutavad meeletu aja ja energia uute inimestega kohtumiseks ja sõprussuhete sõlmimiseks. PÕnev on kohtuda paljude erinevate inimestega erinevatelt elualadelt ning vahetada kogemusi ja saada uusi teadmisi.
Vanemaks saades aga vajadus uute sõprade järele kaob. Oleme saanud piisavalt erinevaid kogemusi ja vajadus uute seikluste järele hakkab taanduma. Me ei vaja enam kõikide inimeste heakskiitu, sest teame, kes meie sõbrad tegelikut on.
3. Me leiame oma raja
Noorus on uute kogemuste, elamuste ja võimaluste aeg. Otsime oma kohta elus, otsime võimalusi uuteks seiklusteks ja teadmiste kogumiseks ja püüame aru saada, kuidas see täiskasvanuelu üldse käib. Mida vanemaks saame, seda selgemaks meile saab, milline rada on just meile sobivam — meie arusaamad ja väärtused kinnistuvad ning tunneme end oma kehas järjest mugvamalt. Enam ei tunne me vajadust pidevalt midagi muuta, kogeda, proovida, katsetada, sest mõistame, et nii on hea, nagu praegu on.
4. Usaldus inimeste vastu kaob
kogemuste puudumise tõttu arvame noorena, et kõik inimesed on ilusad ja head — me usaldame neid, avame paljudele oma hinge ja südame ja saame korduvalt nii haiget, et see jääb kauaks kõrvetama. Need kogemused muutuvad vanemaks saades järjest olulisemaks. Hakkame mõistma, millised me ise oleme ja milliseid inimesi me enda kõrvale tegelikult vajame. Enam samadesse ämbritesse me ei astu ja samade trikkide ohvriks ei lange ning saame aru, et neid, kes meie usalduse tegelikult ära teeninud on, on väga vähe.
5. Pisiasjad meid enam ei huvita
Noorena keskendume tühisustele: klatš, välimus, pealiskaudsus, rumalus… Oleme kannatlikuld ja talume igasuguseid asju, mis tegelikult ei ole isegi natukene olulised. Võtame elu vabalt ja läheme vooluga kaasa. Hilisemas elus ei ole taolistel asjadel enam mingit tähtsust, sest oluliseks saavad need asjad, mis päriselt loevad — aeg, väärtused, armastus…. ja muu pudipadi peale me enam aega ja energiat ei raiska.
6. Seame oma prioriteedid esikohale
Noored inimesed ei tea täpselt, mida nad elult ootavad ja tahavad. Eksperimenteerime, katsetame, õpime ja eksime. Tegelikult ei tea me ise ka, mida täpselt otsime. See selgub alles hiljem, kui oelme saanud hea hulga kogemusi ja õppetunde. Lõpuks saab selgeks, mis meile päriselt oluline on ja mida me ise tahame ja vajame. Me ei tunne enam vajadust kellelegi teisele meeldida ja ei suuda kellegi teise järgi oma soove ja eluplaane sättida. Kui oleme mõistnud, mida MEIE ISE elult tahame, ei lepi me enam millegi muuga!
7. Elame oma elu just nii nagu ise tahame
Noorena on kõige olulisem kuuluda gruppi. Me tahame kõigile meeldida ja olla osa mingist seltskonnast või grupist, tahame nende heakskiitu ja teadmist, et oleme täpselt nagu nemad. Need soovid muutuvad tihti ja iga uus mõjutaja viib meid uuele rajale. Need kogemused on vajalikud, et leiaksime oma tee. Täiskasvanuna aga oleme lõpuks arusaamisele jõudnud, millist elu me endale soovime. Oleme ise saanud mõjutatajateks — me teame, mida me tahame ega pole nõus järeleandmisi tegema ega suhtlema inimestega, kelle väärtused ja soovid meie omadest kardinaalselt erinevad. Kaob vajadus meeldida ja gruppi kuuluda, sest oleme mõistnud, et ka üksi või paari lähedase nimesega on väga hea olla. Ülejäänud inimesed on lihtsalt tüütud.
Allikas: The Daily Net
