Naine imestab: pärast kümmet kooseluaastat püüab mees selgeks teha, et elan TEMA kodus ja minul seal sõnaõigust pole
Oleme 10 aastat koos elanud ja tõsi on see, et mina olin see, kes tema elamisse sisse kolis. See kodu on tema oma, pangalaenu ta selle eest ei maksa, nii et ühist panust meil sellesse tõepoolest ei ole. Kommunaalid tasub samuti tema, mina olen panustanud mööbliesemetega, organiseerisin vannitoa remondi ja ostan ja teen igapäevaselt süüa. Nii et omast arust olen ma meie ühisesse ellu panustanud küll, see kindlasti ei ole nii, et ainult tema rahakotil elan.
Igatahes on viimasel ajal mulle hakatud märkusi tegema selle kohta, et see on ikkagi tema kodu ja mina võiks pigem vait olla. Näiteks WC ja köök vajavad remonti ning olen rääkinud, et need võiks tegelikult korda teha. Paar aastat tagasi tegin ettepaneku ka vannitoa remondiks ja selle eest tasusin oma tuttavatele töötajatele ise, polnud üldse mingit probleemi — asi sai korda ja mees oli rahul. Aga nüüd saab ta remondijutu peale hoopis kurjaks. Ta ei taha, et ma oma nina selle korteri väljanägemisse ja heakorda pistaksin muul moel kui tolmu tõmbamine ja põrandapesu.
Loogiline, et selle pika aja jooksul olen mina hakanud seda elamist ka oma koduks pidama ja mina ei taha elada kodus, kus midagi laguneb. Aga kui mulle öeldakse, et “see on ikkagi MINU kodu”, siis mida ma sellest välja peaks lugema? Sinu kodu jah, aga pärast kümmet aastat see ei ole minu kodu juba? Millal see siis minu koduks saab?
Mulle on selline suhtumine väga solvav. Olen meid juba päris pikalt pidanud ühtseks tiimiks ja plaaninud sellesse korterisse ka meie lapse(d). Aga nüüd, kui mulle üsna tihti rõhutatakse, et “see on MINU kodu”, mitte ei räägita “meist” kui ühisest üksusest ega nimetata seda meie ühiseks koduks, tundub, et ma olen asjadest täiesti valesti aru saanud…
Mida teie sellisest asjast arvate? Kas naisel, kes kolib mehe korterisse ja elab seal 10 aastat, ei ole selle korteri osas sõnaõigust? Kas mehel ongi õigus ja mina reageerin üle?
