Enda sõnutsi pole ta inimene, kes armastaks rahvarohkeid randu või kellel oleks kusagil luidete vahel salajast päikesevõtupaika. “Minu lemmikkoht, see mis võidab kõik rannad, on mu kodu aed. Kõige mugavam ja mõnusam. Kõht tühi, võtad külmutuskapist süüa. Tahad kohvi — ei pea maksma 4.50. Puru kannu, pressid ja olemas! Mugavaks olen muutunud, aga kodus on tõesti hea!” tunnistab ta.

Kõige erilisemad suvemälestused on Kirstil pärit lapsepõlvest ja Pirita rannast, kus kõik sopid ja põõsatagused on talle siiani tuttavad. “Juba aprillikuus sai tuulevaikusega seal päikest nautida,” meenutab ta. “Mu vanemad on kirglikud rannalõvid ja Lasnamäe inimestena möödusid kõik soojad suvepäevad ikka Pirital. Minna tuli hommikul vara, nii sai parema koha. Hiljem olid juba linad üksteise küljes nii kinni, et vahelt läbi ei olnud võimalik kõndida. Võileivad tehti kaasa, morss oli kaasas, putkas müüdi keedumune ja limonaadi. Tagasi sai sõidetud nii täis bussidega, et vahel ei mahtunud peale, aga vahel oli oht, et ribid ei pea trügimisele vastu. See ei lähe kunagi meelest. Kindel suvemälestus lapsepõlvest!”

Eesti sumedate suveõhtute juurde kuulub Kirsti perekonnas otseloomulikult eined vabas õhus ja head toidud, mis ometigi ei pea olema sugugi keerulised — ükski eine ei maitse Kirstile piisavalt hea, kui pole kõrval kõige olulisemat komponenti, milleks on tomatisalat hapukoorega. “Vana hea!” naerab Kirsti. “See on ühtlasi ainuke salat, mida mu 12-aastane poeg Ron ka sööb. Kõik teised salatid põlgab ära. Nii et tükeldada tomatid, pane peale hapukoor ja soola-pipart. Klassika. Ja klassika on hinnas igal ajal!”