Võite alustada mitte millegagi ja mitte millestki, ning igasuguse tegutsemisviisi puudumisest saab uus tegutsemisviis. – Reverend Michael Bernard Beckwith; endine narkoentusiast, praegune vaimsuse entusiast ning kellest sai seeläbi inspireeriv vinge tegija

Mul oli kombeks arvata, et sellised tsitaadid on jama. Ka ei saanud ma aru, mis põrguvärgist jutt käib. Tahan öelda, et ega see mind tegelikult huvitanud ka. Olin selleks liialt äge. See vähene, mida ma eneseabi/vaimse maailma kohta teadsin, tundus mulle andestamatult imalana: see lehkas meeleheite, privilegeeritute pealetükkivate veendumuste ning ebameeldivate võõraste soovimatute embuste järele. Ja ei maksa mainidagi, kui pahuraks tegi mind jumala mainimine.

Samal ajal oli mu elus nii palju, mida soovisin meeleheitlikult muuta ja kui ma oleksin suutnud lahti saada oma ülimuslikust minakesksusest, oleks mul abi marjaks ära kulunud. Tahan öelda, et üldiselt läks mul üsna hästi — olin avaldanud paar raamatut, mul oli palju suurepäraseid sõpru, kokkuhoidev perekond, korter, sõidukõlblik auto, toit, hambad, riided, puhas joogivesi –, võrrelduna suurema osa planeedi elanikega oli mu elu nagu lilleõis. Kuid võrreldes sellega, milleks teadsin end võimelise olevat, ei avaldanud ma endale — ütleme siis nii — erilist muljet.

Alati oli mul tunne, et No kuulge, on see siis parim, mida suudan? Kas tõesti? Et teenin vaid niipalju, et sellest piisab üüri maksmiseks? Jälle? Ja kulutan veel ühe aasta kohtingutele mingite veidrikega, et olla nois ebakindlates mitte millekski kohustavates suhetes ja tuua oma ellu veel rohkem draamat? Kas tõesti? Ja kas ma kavatsen tõesti kahtluse alla seada oma sügavama eesmärgi ja jäängi sellesse õnnetuste mülkasse miljonendat korda püherdama?

See. Oli. Üks. Lõputu. Mõttetus.

Mul oli tunne, nagu elaksin üksluist elu, milles aeg-ajalt ja siin-seal lahvatas eredamaid hetki. Ja kõige rohkem tegi haiget teadmine, et sügaval sisimas ma TEADSIN, et olin tõeline rokkstaar, et mul oli võime anda ja võtta ja armastada sama hästi kui iga teinegi, et mul on tiivad ja luua kõike, kui natukenegi asja käsile võtan ja … Mis see siis on? Sain äsja just trahvikviitungi valesti parkimise eest? Mis te teete nalja või, näidake siia. Ma ei saa sellist väljaminekut endale lubada, juba kolmas sel kuul! Ma lähen sinna ja räägin nendega … ja siis, trattataa, rassin jälle edasi, ning taas upun ma mingitesse tähtsusetutesse tühiasjadesse, ja paar nädalat hiljem imestan, kuhu need paar nädalat kadusid ja kuidas on võimalik, et olen ikka veel lõksus oma kuradima korteripugerikus ja söön seal igal õhtul uhkes üksinduses neidsamu ühedollarilisi takosid.

Eeldan, et kui seda loete, on ka teie elus valdkondi, mis kõige paremas korras ei ole. Ja et te teate, et asjad võiksid olla palju paremini. Võib-olla elate oma hingesugulasega ning jagate rõõmsalt oma andeid maailmaga, ent olete niivõrd suures rahapuuduses, et kui te koer süüa tahab, on ta sunnitud seda ise otsima. Võib-olla läheb teil rahalises mõttes suurepäraselt ja teil on sügav side oma kõrgema eesmärgiga, ent ei suuda meenutada, millal teil viimati naerust piss püksi tuli. Aga võib-olla olete kõigis neis asjus täiega ummikus ja veedate enamiku oma ajast nuttes. Või juues. Või ajavad teid raevu kõik need parkimiskontrolörid, kel on täpne ajaarvestus ja puudub igasugune huumorimeel, ning kes teie arvates on osaliselt süüdi teie isiklikus finantskriisis. Või on teil kõik, mida olete eales soovinud, kuid mingil põhjusel tunnete end ikka veel rahuldamatuna.

Asi ei pruugi ilmtingimata olla miljonite dollarite teenimises või kõigi maailma probleemide lahendamisel kaasa löömises või endale isikliku telešõu saamises, kui see kõik just teie eesmärk pole. Teie kutsumus võib olla ka lihtsalt oma pere eest hoolitsemine või täiusliku tulbi kasvatamine.
Asi on selles, et teil tuleb täpselt välja mõelda, mis teid õnnelikuks teeb ja tekitab teis tunde, et elate täiel rinnal, ning siis selline elu luua — selmet teeselda, et ei saa seda endale lubada. Või et te pole seda ära teeninud. Või et olete üks ahne egomaniakist tainapea, kuna tahate rohkem, kui teil juba olemas on. Või kuulate, mida te isa ja tädi Mary arvates peaksite tegema.

Teil tuleb leida endas piisavalt südikust, et tuua endas esile kõige eredam, õnnelikum ja vintskem versioon iseendast, ükskõik, missugusena te end siis näha tahate.

Hea uudis on, et selleks pole vaja muud kui ette võtta üks lihtne samm: te peate tahtmisest oma elu muuta liikuma edasi otsuseni oma elu muuta.