Tüdruk näeb unes, et kuuleb, kuidas väike vildakas kapiuks tema toas, millest hiljem saab Billy tuba, aeglaselt lahti läheb. Küünised, mis kraabivad kuivalt vastu põrandat. Koonud, mis otsivad väikese lapse lõhna.

Väike tüdruk tõmbab teki üle pea, karjub end hingetuks, kuni pea hakkab hapnikupuudusest ringi käima. Keegi haarab tekiotsast kinni ja kisub selle pealt. Ja siis on seal ema, kapiuks on kinni ja korraks tundub kõik palju parem. Veronica surub end vastu ema, paneb näo vastu ta kaela ja kallistab teda nii kõvasti, nagu ta viieaastased käsivarred lubavad. Kuid siis märkab tüdruk ema pikkades punakasblondides juustes halle salke, näeb äraolevat pilku ja tunneb ravimite, sigaretihaisu ja raviasutuse lõhna. Selline on ema pärast seda, kui Billy kadus.

Ema ei ütle midagi, unenägudes ei ütle ta peaaegu kunagi midagi. Paitab lihtsalt tüdruku põske ja vaatab teda pilgul, mis on korraga nii pettunud kui kurb. Nagu oleks Veronica see, kes emale pettumust valmistas, teda kurvastas, mitte vastupidi. Sõnad kõrvetavad kurgus, aga nagu tavaliselt, ei saa ta neid öeldud enne, kui uni hakkab lahtuma.

Ma tegin kõik, mis sain, emme. Ma otsisin igalt poolt, aga ma ei leidnud teda.
See ei ole minu süü.
Ma armastan sind.
Ja lõpuks tuleb küsimus. Küsimus, mille kõik ta teraapiarühma liikmed endale esitavad.
Miks?

Kui Veronica ärkab, on auto seest tulipalav. Ta kerib aknad veel mõne sentimeetri allapoole, et sooja plasti haisu välja lasta, väljas aga on peaaegu tuulevaikus, nagu sel suvel enamasti. Õhk asfaldi kohal väreleb ja teisel pool tänavat, kodanikekeskuse halli betoonkarbi kõrval on umbrohi kollane ja kuiv. Kell läheneb sel reedesel õhtupoolikul viiele ja pimeduse saabumiseni on veel pikalt aega. Siis muutub palavus talutavamaks. Veronica niheleb istmel ja püüab endalt unenägu maha raputada. Uinak ei kestnud kauem kui mõni minut, kuid riided on jõudnud istme külge kleepuda.

Ta mõtleb unenäo peas läbi. Alguses muigab. Miks onu Harald tegelikult neid koledaid jutte üldse rääkis? Mis ta sai sellest, et väikeseid lapsi hirmutas? Veronica mõtleb, kas onu rääkis samu jutte ka Billyle, kui Veronica ja Mattias juba liiga suureks olid saanud. Kas ta räägib neid ka oma pojale, nüüd, kus ta vanuigi isaks sai? Kas ka Timothy ärkab öösel nuttes üles ja kas ta ema tuleb teda lohutama?

Veronica sirutab käe istmete vahele veepudeli järele, joob mõne lonksu leiget vett ja näeb reedese vestlusgrupi liikmeid üksteise järel trepist üles minemas. Elsa oma leinapärlitega, surnud mehe naine Mia ja paljale pealaele kammitud hõredate juustega pensionär Sture. Seni pole märkigi blondist mehest, kes end Isakiks nimetab.

Viimased päevad on olnud selge piin. Veronica on pühendanud end igasugustele tegevustele, et aja kulgu kiirendada. Käinud kinos, jooksmas, vaadanud telekat, teinud spordisaalis nii tugevat trenni, et peaaegu kõik lihased valutavad. Ja nüüd istub ta siin, sest ei suutnud end eemal hoida.

Veronica ootab edasi, joob väikeste lonksude haaval vett, et pissihäda peale ei tuleks, nii et ta peaks oma jälitustöö katkestama. Joo, kui sul on janu, mitte siis, kui sul on igav. Nii ütles Leon ikka, kui nad väljasõitudel käisid. Dalarnas, Värmlandis. Smålandi klaasivabrikutes. Leonile meeldis autot juhtida. Või ­­­­­õigemini, talle meeldib autot juhtida. Surnud ta ju ometi pole, lihtsalt juurdepääsmatu. Kättesaamatu.

Veronica ise autodest suuremat ei hooli. Tema nigel väike Golf on kümme aastat vana ja sellel on kalduvus keema minna, kui talle aeg-ajalt jahutusvett ei lisata.

Kaks minutit enne kella viit kuuleb Veronica mootorratast ja ta pöörab tahavaatepeeglit, et see peeglisse püüda. Ta istub mõne sekundi vedruna pingul, kerib akna veel allapoole, et mõista, kuhu mootorratas kadus. Kuid müra upub üldisesse liikluskohinasse ja tänavale sisse ei keera ükski mootorratas.

Kell saab viis, siis kümme minutit läbi, ja praeguseks on vähemalt kaks grupiliiget jõudnud jutustada oma loo. Ent blondi meest pole näha.

Veronica joomistaktika siiski ei toiminud, sest pissihäda tuli ikka peale ja lõpuks on seda ilmvõimatu ignoreerida. Kakskümmend minutit üle viie paneb ta auto käima ja sõidab koju. Ta vaatab tahavaatepeeglisse sagedamini, kui tarvis oleks.

Veronical veab, ta leiab parkimiseks koha kohe korteri läheduses. Ta tormab trepist üles, lööb välisukse valla ning jõuab viimasel hetkel püksid ja aluspüksid maha ajada. Ta istub kempsus, uks lahti, ja paneb korraks silmad kinni, samal ajal kui väikeses vannitoas levib aegamööda uriinihais. Blond ei ilmunudki kohale. Veronical ei olnud võimalust näha, mis suitsu ta tõmbab, tema mootorratta numbrit üles kirjutada ega teda ta elukohani jälitada. Ja järgmine teraapiasessioon on alles esmaspäeval. Kas ta jõuab nii kaua oodata?

Pole ka teada, kas tal esmaspäeval üldse töökoht alles on. Oleneb sellest, kas ta suutis natuke-liiga-pikka Bengti veenda.

Korterist kostev hääl paneb Veronica võpatama. See on nõrk ebakorrapärane heli, mis meenutab veidi vihmapiiskade rabinat vastu aknaplekki.

Veronica hoiab hinge kinni. Heli kordub ja ta kuuleb seda nüüd selgemini. Seal on keegi. Keegi või miski. Sest Veronica arvab ära tundvat need plõksuvad sammud. Ta on neid oma õudusunenägudes kuulnud. Küüniseid, mis vastu põrandat kraabivad.

Ta tõuseb püsti, tõmbab püksid üles ja haarab ukselingist. Lükkab ukse pauguga kinni ja paneb riivi. Süda tahab rinnust välja karata. Silme ees võbeleb. Ta surub selja vastu seina ja vajub vannitoapõrandale. Sunnib ennast sügavalt ja pikalt sisse hingama. Ta tunneb nõrka võnkumist, kui keegi esikus üle põranda liigub. Lähemale, järjest lähemale. Ta tahaks tuld välja lülitada, sest tal ei ole tekki, mida üle pea tõmmata, kuid ta saab kiiresti aru, et pimedus ja suletud ruum ajaksid talle veelgi rohkem hirmu nahka.

Vannitoal aknaid ei ole. Ainus tee välja ongi ukse kaudu, seejärel tuleks läbida kolm meetrit esikus, enne kui ta jõuaks välisukseni ja välja vabadusse.

Ettevaatlikud sammud seisatavad vannitoa ukse taga. Veronica kummardub, püüab ukseprao vahelt välja vaadata. Põrandal on aimatav tume ala. Selle vari, kes seal ukse taga seisab.

Veronica vahib ukselinki ja habrast messingriivi selle kohal. Hoiab hinge kinni. Suleb silmad.

Midagi ei juhtu. Ja kui ta silmad avab, on vari ukse tagant kadunud.

Ta ei teagi õieti, kust ta selleks jõudu leiab, kui ta riivi lahti teeb, ukse lahti rebib ja ringi vaatamata välisukse poole jookseb. Ta arvab, et kuuleb selja taga mingit häält. Rasket hingamist, küüniseid või jalgu, mis kraabivad põrandat.

Ta pusib lukunupu kallal ja hoiab pea instinktiivselt all. Valmistub hammustuseks, soe hingeõhk, hambad, mis läbi naha tungivad. Või mis veelgi tõenäolisem, tugev käsi, mis haarab tal õlast. Rebib ta korterisse tagasi.

Siis avaneb välisuks ja ta tormab ülepeakaela trepikotta. Satub väljas kokku mehega, kellel on peas mootorrattakiiver ja seljas nahktagi. Mees on suur, kerkib Veronica kohale nagu hiiglane. Naine karjub, lööb jalaga, peksab. Käed haaravad ta randmetest ja väänavad rusikad kõrvale ning siis tõmbab mees ta tihedalt enda vastu. Naha ja heitgaaside hais on iiveldamapanev.

„Vera,” karjub mees talle kõrva, kuid kiiver summutab hääle, muutes selle kumedaks ja segaseks. „Vera, see olen mina.”

Ja äkki tunneb Vera hääle ära.

Mattias.