“Küsimus on tihti nö. “lõvides” . Ehk “emmele” on PALJU olulisem olla tegija tööl ja sõbrannade keskel. Tunnustus ja säramisvajadus. Kui mees on kodus, siis on enamasti moraalne surve olla ka kodus tegija. Aga kui mees on tuhvlialune või meest pole-on näiteks lahutatud või hoopis traagilisematel põhjustel läinud-siis on lood teised. Siis visatakse igal võimalusel lapsed vanavanemate hoolde, jalust ära. AGA ärgu arvaku, et lapsed seda tähele ei pane ning loomulikuks peavad. Küll nad aru saavad kui teiste emad hoiavad, hoolivad oma lastest. Mängivad nendega, käivad reisimas, veedavad vaba aega. Sellest jääb päris terav okas hinge — justkui oleks lapsed midagi valesti teinud, et nad lapsena ema armastusest ilma jäeti. Olen kõrvalt sellist pere näinud. Õnneks vanavanemad olid töökad ja head inimesed — sai ka lapselapsed üles kasvatatud. Aga ema on piisavalt loll, et taob rusikaga rinnale, et küll TEMA kasvatas tublid lapsed üles … ise käis linna peal tantsimas ja muudki tegemas samal ajal kui lapsed vanavanemate juures olid. Ja loomulikult peale põhikooli lõppu panid lapsed kohe “kodust” minema sest… inimesed saavad aru kui nad pole oodatud.”.