Iga päev võtan ta rätiku, mille ta kardinapuule riputab, ja panen selle vannituppa nagisse. Panen ta juuksegeeli tagasi vannitoakappi, sulen reaalselt KÕIK sahtlid ja kaipuksed, mille ta lahti on jätnud ja korjan kokku vähemalt kaks paari ta kingi, mis mööda elamist vedelevad.

Kui olin noorem ning meil olid väikesed lapsed, ajas see mind täiesti närvi. “Ma koristan ju nagunii laste järelt, kas sellest ei piisa?!” Aastaid tagasi tundsin seetõttu isegi kibestumust ja viha.

Siis aga taipasin, et need pisiasjad tähendavad seda, et abikaasa elab siin ja on alati meiega. Mis siis, kui tema musta pesu siin polekski? Mis siis kõik veel meie elust puuduks? Tema naer, tema turvalisus, tema õpetused? Kui paljud naised ja lapsed selles kurvas reaalsuses elavadki?

Tema hommikuse rutiiniga kaasnev segadus tähendab, et mul on abikaasa, kes tuleb iga päev koju. Ma ei pea selle kõigega üksinda hakkama saama. Ma ei kasvata meie tütreid üksinda.

Ja seetõttu on tema järelt koristamine minu jaoks põhjus olla tänulik, mitte vihane. Kui sina oled selles pahandamise rattas, hinga korraks sügavalt sisse ja mõtle järele — nii paljud naised langevad sellesse lõksu. Sa oled tõenäoliselt väsinud. Aga pea meeles, et see ei ole sinu koorem, vaid tänu!