LAPSESUU EI VALETA | "Kuhu mul sinu arust minna on?"
Sandra kirjutab: "Olen enam kui kindel, et kõigile vanematele tuleb tuttav ette, kuidas väike tegelane ei ole tihti nõus õhtuti magama minema rahulikult. Niisiis, käime õhtuti läbi rutiini: emme ütleb käi pesemas ära ja laps ikka ja jälle vastab "kohe lähen, enne pean ära mängima selle mängu".. Lõpuks viin lapse duši alla, kus tekib uus probleem, et tahan vannis hoopis mängida. Igaõhtune selgitustöö käib usinalt, miks just täna ei saa ta vannis mängida. Nende läbirääkimiste tulemusena lõpuks jääb ema alati nö kaotajaks ja on paha, kes pidurab lõbu.
Ühel õhtul, kui "õhtune rituaal" läbi hakkas saama, oli laps juba väsinud ja üpris sõjakas. Tundus, et ta vihastas hingepõhjani välja, et jälle pesema ja magama... Ta teadustas mulle valjuhäälselt: "Ma kolin su juurest ära!", selle peale ma kohe ei vastanud, mis lisas veel õli tulle.. Üritasin siis selgitada, et mina ei käskinud sul välja kolida, kuid ega see ei huvitanud enam teda, süüdi jäin ikka mina.
Lasin tal siis koti kokku panna ja ta jalutas oma toast välja, sekund hiljem pööras ümber ja vihastas uuesti: "KUHU MUL SINU ARUST MINNA ON? Tahad, et ma lähen öösel õue ja siis külmetaksin seal, tahad, et keegi mu ära varastab?"
Vihaselt puges mu 7.a tütreke teki alla, ütles, et ma talle kalli teeksin ja lõpuks soovis head ööd lisades: "Sa ainult käsed mul pesta hambaid, pesta ennast ja magada, mängida ei saa ma kunagi, aga ikkagi ma armastan sind. "
Ühesõnaga lastega on keeruline teinekord ja tunned kuidas iga ihukarv kehal kerkib, kui igapäev käid läbi sarnased mustrid ja tülid, kuid lõpuks kaob see kõik ära, kui laps siiski siiralt midagi armast välja ütleb.
Kas ka sinu laps on midagi sarnast öelnud? Jaga seda meiega ka, kirjutades naistekas@delfi.ee ja saame koos naerda! Parimad lood avaldame.
