Helikoptervanemate lapsed räägivad suud puhtaks: vanemad ajavad mu hulluks!
Tundub, et paljud vanemad ei teagi, mida selline kontrollimaania nende lastele põhjustab: vanemate ja laste suhe saab püsivalt kahjustada, nii et noorusaja lõpuks on alles jäänud veel vaid viha, põgenemine ja suhtlemisvõimetus. Mõned poisid ja tüdrukud vajavad hiljem isegi psühhoteraapia abi, et end puurist välja võidelda. „Võib olla selliseid lapsi, kes hea meelega oma tahtest loobuvad. Aga on ka lapsi, kes vihkavad, kui nad ei saa oma elu eest ise vastutada,“ ütleb noormees, keda kuuendas klassis klassiekskursioonile kaasa ei lubatud, kuna emme ja issi olid tema pärast liiga hirmul. Selles peatükis saavad sõna helikopterdatud lapsed: nad jutustavad vanematest, kes salaja igat nende sammu jälgisid, kes on jätnud oma lapsed karjäärivõimalustest ilma või sekkuvad ülikoolis referaadi ettevalmistamisse. Aga olgu ette ära öeldud: mitte kõik lapsed ei leia, et see on halb.
Kuidas ma tohtisin ükskord suurde linna minna
„Minu täielikult pühendunud vanemad on minu – oma ainsa poja – eest alati väljas. Aga kahjuks ei olnud kõik, mida nad parima kaitsetahte juures tegid, hea: 7. klassis küsisid kaks meie eeslinna-gümnaasiumi koolikaaslast, kas me võiksime üheskoos Münchenisse kinno minna. Minu arvates olid tüdrukud väga toredad ja loomulikult ma tahtsin minna! Minu vanemad seadsid tingimuse: ema järgneb meile inkognito.
See, et ema meid kogu aeg jälgis, oli minu jaoks juba niigi stressirohke, aga asi läks päris hulluks siis, kui tüdrukud tahtsid paar metroopeatust varem maha minna, et veel McDonald’sist läbi astuda. Ema koperdas närviliselt ja silmanähtavalt ärritatult meil kannul ja tutvustas end viimaks minu naabrinaisena. Mina püüdsin rahu säilitada, kuigi minu kaaslased olid äärmiselt imestunud – eelkõige sellepärast, et „naabrinaine“ ka edaspidi meie lähedusse hoidis.
Pärast seda õhtut tegin koolis näo, nagu poleks midagi erilist juhtunud – kuni järgmise klassiõhtuni, kuhu ema mind kohale sõidutas ja kuhu ta mulle pärast jälle isiklikult järele tuli. Õnneks on mälu selle episoodi kõige piinlikumad hetked kustutanud. Ja nojah, hooletusse jätmine oleks sellega võrreldes tegelikult muidugi hullem, või kuidas?“
Aitäh ei millegi eest!
„Mul oli töövestlus linnavalitsuses, tahtsin hakata fotograafiks õppima. Kuna ka minu ema töötas linnavalitsuses, mõtlesid mu vanemad, et see jätaks hea mulje, kui nad kaasa tuleksid ja sellele viitaksid – kuigi nende positsioon ei olnud nimetamisväärne. Fotod, mis ma kandideerimiseks esitasin, oleksid mulle õppekoha garanteerinud, kuid seda kohta ma siiski kahjuks ei saanud, kuna minu vanemad olid samuti kohal. Tagantjärele sain teiselt õpilaselt teada, et mind oleks hea meelega tööle võetud, kui ma oleksin vestlusele tulnud üksinda. Loomulikult oli minu motivatsioon pärast seda rohkem kui nullis.“
Noor naine jutustab:
„Olen 21 aastat vana ja mul on helikopterema. Minu kasuisa see kõik eriti ei huvita, see-eest aga topib mu ema – kus aga võimalik – nina minu tegemistesse. Ta arvab pidevalt, et ma olen liiga loll, liiga aeglane või ei tunne oma asjade ise korda ajamise vastu huvi. Viimane inetu juhtum: tegin läbi vabatahtliku sotsiaalse aasta ja selleks, et seejärel ülikooli astuda, oli mul vaja lõputunnistust. Kahjuks tuli mul seda väga kaua oodata. Mitukümmend korda helistasin kõikidesse asjaga seotud ametiasutustesse, kuni mu ema asja käsile võttis ja minu ülemusele helistas. Tema süüdistused ja nõudlik, täiesti ebasõbralik toon ajasid ülemuse aga sedavõrd vihale, et ta lihtsalt lõpetas kõne. Tegelikult on ta aga väga kaalutlev, selgesõnaline ja väitlushimuline inimene – aga see oli tema jaoks ilmselgelt liig. Sellest ajast peale ei julge ma enam sinna helistada; aga dokumendid sain ma sisse anda küll.“
Flirt läbi, õppekoht läinud, hea läbisaamine ülemusega rikutud – ja kõik sellepärast, et vanemad vahele segavad ja laste tegemistesse üliväga sekkuvad. Tagajärjed on ilmsed: noored inimesed häbenevad ennast, tunnevad, et nende iseseisev isiksus ei ole midagi väärt, nende enesehinnang kannatab. Mõnikord viib see niikaugele, et helikopterdatud lapsed vajavad ravi.
Nii nagu see noormees, kes ütleb: „Ma olen üheksateistkümneaastane, hakkan kohe keskkooli lõpetama ja mul on väga palju probleeme oma helikopteritest vanematega.“ Toome ära tema kahjuks mitte enam naljaka loo.
„Kui käisin viiendas klassis ja ees ootas klassi väljasõit kooli suvilasse, esitasid mu vanemad koolile kaebuse: ma ei ole veel kunagi ilma vanemateta kusagil ööbinud ja nad oleksid väga mures, kui ma nädal aega kodus ei maga. Õnneks suutis kooli direktriss nende kartuse kummutada ja ma tohtisin kaasa sõita. Kuuendas klassis see-eest ei võinud ma suusalaagrisse minna, põhjenduseks, et ma võin end vigastada ja pole selle jaoks põhimõtteliselt piisavalt vana. Kui üheteistkümnendas klassis algasid tasapisi ettevalmistused kooli lõpetamiseks, helistasid mu vanemad abiorganisatsiooni, kus ma vabatahtliku hooldajana töötasin, ja palusid mind ajutiselt tööst vabastada – et ma saaksin koolile keskenduda. Lisaks registreerisid nad mind välja ka spordiklubist. Seejärel võeti ette minu parim sõber, kellel nad palusid minuga vähem aega veeta.
Tulemus: alati olin ma autsaider, sotsiaalselt tõrjutud, ma kaotasin üha enam sõpru ja sidemed sõpruskonnaga katkesid, sest ma pidin pidevalt kohtumistest ära ütlema või oli juba ette teada, et ma ei saa kohale minna. Ühel hetkel inimesed lihtsalt ei võta enam sinuga ühendust. See oli minu jaoks õigupoolest kõige hullem tagajärg: ma olin ikka ja alati üksi. Kusjuures ma olen selline tüüp, kes hea meelega uusi tutvusi loob. Siis hakkas mul koolis aina halvemini minema, see torkas õpetajatele silma ja nad saatsid mind kooliarsti juurde. Nüüd käin ma psühhoteraapias. Veel praegugi valitseb minu vanemate ja minu vahel agressiivne õhkkond, võib-olla on asi minus, aga me lihtsalt ei saa sellest üle. Pärast keskkooli lõpetamist tahan ma nii kiiresti kui võimalik kodust minema kolida, see on kõige tähtsam.“
Ainult minema, minema vanemate juurest. Impulss on mõistetav. Mis kõik selle nii kahetsusväärseks ja absurdseks muudab, on asjaolu, et lapsed võõrduvad vanematest, mis aga ongi ju helikopterite üks suurimaid hirme. Mis teha, kukkus pahasti välja.
Kuid leidub ka lapsi, kelle meelest on suurepärane, kui emme ja issi nende eest kõik ära teevad ja nad võivad end veel ka täiskasvanueas tunda väikelastena, kellele ikka ilusasti pampersid alla pannakse ja süüa antakse. Nagu need noored naised.
23-aastane naine: „Minu ema kindlustab mu seljatagust“
„Selle eest, et ma õpetaja koolitusprogrammi nominaalajaga lõpetan, olen oma vanematele tänu võlgu. Minu ema kindlustab mu seljatagust, käib poes, peseb, teeb süüa. Paljud üliõpilased peavad kooli kõrvalt töötama, mina saan täielikult õpingutele pühenduda. Hommikuti viib isa mind raudteejaama, õhtul tuleb sageli vend mulle vastu. Referaatide kirjutamiseks või õppetundide ettevalmistamiseks panen ma kogu pere rakkesse. Siis istume koos teleka ees ja lõikame šabloone välja. Igal õhtul saame kokku ja räägime. Ja mitu korda nädalas mängime koos „Catani asustajaid“, nädalavahetustel mõnikord isegi terve õhtupooliku.
Kui sõitsin välissemestriks Šotimaale, andis ema mulle toiduretseptid kaasa, et ma saaksin endale iga päev erinevat toitu valmistada.“
22-aastane naine: „Aitäh, emme! Aitäh, issi!“
„Minu vanemad on alati minu ellu sekkunud ja teevad seda tänaseni. Nad tiirutavad pidevalt minu ümber, tahavad mulle kõige paremat ja rohkemgi veel. Näiteks kui ma kodust välja kolisin, käis isa minuga kaasas kortereid vaatamas. Mul oli hea meel. Kes siis veel oleks pidanud mulle ütlema, et näiteks lisakulusid näidati liiga madalatena ja ma oleksin pidanud juurde maksma? Kust mina oleksin pidanud teadma, et väike sinine plekk nurgas on hallitusejälg?
Alguses sõitsin veel igal nädalavahetusel koju, ema küpsetas viinamarjatorti ja mina rääkisin õpingutest. Nüüd, viis aastat hiljem, kohtume iga kahe nädala tagant ja helistame vähemalt iga kolme päeva tagant. Ja kui ma viis kuud maailmas ringi reisisin ja mind haaras koduigatsus, kirjutasime üksteisele peaaegu iga päev meile. Kui kursusekaaslaste vanemad tahavad ainult teada, millal on järgmine eksam, siis minu vanemad tahavad teada, millised küsimused eksamil olid, mis ma vastata oskasin, mis tunne mul on ja millal tulemused teada saab.
Ma ütleksin, et vanemad mängivad minu elus kõige olulisemat rolli. Nii mina kui ka mu sõbratar Jenny oleme alati soovinud, et meie ema-tütre suhe oleks nagu „Gilmore’i tüdrukutes“ – ja me oleme sellele üsna lähedal. Kui ma oma sõbraga tülitsen, siis sõidan koju ja nutan end tühjaks. Enne kui kandideerimisavalduse ära saadan, parandab ema õigekirjavead. Ja kui ma artikli kirjutan, küsin isalt, kuidas see talle meeldib. Selge see, et vanemad annavad mulle ka küsimata teada, mida nad minu elust arvavad. Ja tõesti, mõnikord see häirib mind. Aga see närvilisusevirve ei ole midagi võrreldes kujutlusega, et ühel päeval minu vanemaid enam ei ole.“
„Mul oli helikoptervanaisa“
„Helikoptervanemaid mul ei olnud, oli helikoptervanaisa. Kuna minu vanemad pidid hommikuti varakult kodust lahkuma, viis vanaisa mind alati rattaga kooli. Ükskord ei lasknud ta mul kooli minna, sest sadas kõvasti vihma ja vanaisal oli hirm, et ma võin kooliteel külma saada. Üks teine kord, ma olin siis 4. klassis ja ta ei saanud mind ühe kohtumise tõttu hommikul isiklikult kooli viia, tuli direktor tunni ajal murelikult klassi ja ütles, et vanaisa helistab. Ma arvasin, et juhtus midagi halba. Vanaisa oli tõesti päris ärevil, aga ainult sellepärast, et ta pidi kindlasti teada saama, kas ma hommikust sõin. Need olukorrad ei ole mulle püsivat mõju avaldanud, nad panevad mind ikka veel muigama.“
Katkend Lena Greiner ja Carola Padtberg raamatust "Lükake emakeele kontrolltöö edasi, minu lapsel on sünnipäev. Helikoptervanematest ja kvaliteetlastest", mis ei ole mõeldud andma kasvatusalast nõu ega ole see ka pedagoogiline seisukohavõtt taganttorkimismaania vastu, vaid halastamatu rindeteade perekonnaelust. Lapsed, ämmaemandad, kasvatajad, õpetajad, treenerid, professorid, advokaadid, arstid ja akadeemilised nõustajad toovad viimaks avalikkuse ette, millised on nende kogemused ülemotiveeritud vanematega. Jaburad, grotesksed lood – ja vastavad kahjuks tõele.
