Võite kujutada ette, kui elevil ma olin, kui maja lõpuks valmis sai ja oli aeg kolima hakata. Kuigi see on stressirikas aeg, siis ma teadsin väga hästi, et kui kõik kastid on lahti pakitud, kõik põrandad tolmust pühitud ja uued kardinad akende ette pandud, olen nii-nii õnnelik. Ja olingi.

Seda vähemalt paar nädalat, kuni ühel päeval jõudsin töölt koju ja oma kodutänavas möödusin ühest last kärutavast mehest, kelle nägu liigagi tuttav ette tuli. Tegemist oli minu eksiga, kellega viis aastat tagasi lahku läksime, sest ta pettis mind teise naisega. Hiljem sain veel teada, et tegelikult teiste naistega ning ühega on tal nüüd ühine laps, keda ta seal rõõmsalt kärutas. Ja mis veelgi kohutavam, ta kõndis oma käruga otse meie maja kõrval olevasse majja ning tuleb välja, et ta elab seal!

Ma teadsin küll, et ta elab selles pisikeses asumis või vähemalt viis aastat tagasi elas, aga siis oli ta ühes paneelmajas, mitte ei elanud majas ja ma tõesti ei osanud arvata, et meist saavad naabrid. Olin isegi arvestanud, et teda toidupoes näen, aga ma ei tea, kas selline elukorraldus on ikka see, millest unistasin.

Saan seni oma kõigi eksidega hästi läbi, aga temaga küll mitte. Tema oli üks vastik tropp ja ausalt öeldes, tema kõrval küll elada ei sooviks, aga ega ma nüüd selle pärast ära ka ei hakka kolima.

Andke nõu, mida teie sellises olukorras teeksite.