“Hei armsad inimesed!” alustab Signe. “Pean mainima, et me oleme koos vägeva tee läbi teinud, või mis?

Nii fondis sees töötavad inimesed, kui ka inimesed kelle kingituseta me fondist abi ei saaks.

Kevadel, kui mulle räägiti, et haigus on taas pead tõstnud ning on võimalus Saksamaa uuringust abi saada, valdasid mind erinevad emotsioonid.

Hirm, lootus, mure, õnn.

Ja kui palusin inimestelt abi, et saada kokku raha selle uuringu jaoks, kuhjus veel enam emotsioone. Positiivseid, sest see läks ju meil suurepäraselt. Ja ma hoidsin sellest tundest kümne küünega kinni. Ma ei kavatsenud lasta lootusel minna, ega negatiivsetel tunnetel ligi tulla.

Muidugi igapäevaselt olid omad mured ja probleemid, kuid suurt pilti need ei mõjutanud.

See on lootuse tunne. Ja see on midagi, mida Kingitud Elu fond inimestele pakub. Mitte ainult haigetele, ka nende lähedastele. See ei haava mitte ainult haiguse kogeja hinge, vaid ka nende hingi, kes on tema ümber. See on vaimselt veel suurem lahing ja ilma kõigi toetuseta on seda väga raske teha.

Sügisel alanud eksperimentaalne ravi, mille sain Kingitud Elu fondi ja annetajate abiga, oli üks tänuväärne kogemus. See ei olnud nii, et fond maksis ravimi kinni ja me lihtsalt läksime igaüks oma teed. Ei. Nad tundsid muret, hoidsid ühendust ja tegid meie hingele pai. Sama ka annetajatega, kes kinkisid lisaks elu võimalusele ka palju muud meile.

Ma tõesti südamest tänan KÕIKI toetajaid! See on midagi imelist, mis Teie kingitus inimestele tagasi annab.

Praeguseks on mu ravi läbi saanud ning paraku oleme arstidega pidanud leppima, et rohkem me ei kohtu, kuna ravim ei toiminud. Nad ei saa mind rohkem aidata.

Aga.. See ei tähenda, et ma oleks lootuse kaotanud. Ma jätkan uurimist ja katsetamist. Ning mis kõige tähtsam.. Ma elan õnnelikult."

Hoiame meiegi koos vähiravifondiga Signet ja tema peret palves. Lootus sureb viimasena...

Jaga
Kommentaarid